Page Not Found

Seoses suvise puhkuseperioodiga võib nõuandekeskuse küsimustele vastamine võtta tavapärasest kauem aega.

Töösuhete teabevara

3.1.2. Töölepingu ja teiste töötegemist reguleerivate võlaõiguslike lepingute erinevus

Töölepingu erinevus töö tegemist re­gu­leerivatest võlaõiguslikest lepingutest (töövõtuleping, käsundus­leping jt) seisneb nii reguleerimisobjektis kui ka tööprotsessis.

Töövõtulepingu pu­hul on reguleerimisobjekt töö tulemus. Töö tellijat huvitab ainult kokkulepitud tingimuste kohane töötulemus (töö üleandmine) kindlaks ajaks. Seetõttu on töövõtjal vabadus korraldada tööprotsessi tulemuse saavutamiseks. Ta ei allu tellija juhtimisele ega kontrollile ning kogu vastutus õigeaegse ja kokku­lepitud tingimuste kohase töötulemuse eest lasub töövõtjal, kes saab tasu üksnes üleantud töötulemuse eest, kuludest sõltumata.

Käsundusleping, mis on samuti üks töötegemise leping, sarnaneb põhiliste tunnuste poolest töölepinguga. Erinevus töölepingust on see, et käsundiandja ülesandeid täitev käsundisaaja ei ole käsundiandjale ja tema korraldustele nii allutatud kui töötaja, kes on töölepingulises suhtes.

Nii on ka riigikohus lahendis RKL 3-2-1-3-05 (14.06.2005) öelnud, et töösuhte üle otsustamiseks tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja sõltuvussuhet: kuidas on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu – milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse aste.

Eelkõige just töötaja ja tööandja suurem sõltuvussuhe eristab töölepingut teistest tsiviilõiguslikest lepingutest.

Töölepingu ja teiste võlaõiguslike lepingute erinevus seisneb ka selles, et töölepingu puhul reguleeritakse tööõiguse õigusnormidega tööandjast sõltuva töö tegemist – tööprotsessi, mida juhib, korraldab ja kontrollib tööandja. Töötaja on kohustatud oma ülesanded täitma tööandja nõuete kohaselt. Töölepingu alusel teeb töötaja tööd tööandjale ja sellega kaasneb viimasele ka tunduvalt rohkem kohustusi kui näiteks tellijal töövõtja suhtes või käsundiandjal käsundisaaja suhtes. Tööandja on kohustatud looma tingimused töö tege­miseks, tagama töötajale palga, korraldama töötege­mise aja ja koha ning andma töötajale puhkust. Tellijal peamised kohustused töövõtusuhtes on seevastu töö vastu võtta ja selle eest tasuda. Tellija ei ole seotud töövõtja töö korraldamise ega juhtimisega. Töövõtja teeb töö omal riisikol ja korraldab ise oma tegevuse.

Suunised töölepingu ja võlaõigusliku lepingu eristamiseks on praktikas andnud ka Riigikohus. 

Riigikohtu otsus 2-18-6908

Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes.

Üldjuhul on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile töösuhte olemuslik tingimus, mis eristab töölepingut teistest võlaõiguslikest töötegemise lepingutest. Siiski on teatud töid, mille puhul ei ole töö iseloomu tõttu võimalik, et üks isik kontrolliks ja juhiks täielikult teise isiku tööd. Riigikohus on leidnud, et sellisel juhul võib tegemist olla töölepinguga isegi siis, kui teine isik ei juhi töötegija tööd. Kohtupraktikas on korduvalt toonitatud, et eeldatakse töösuhet – teistsuguse lepinguga saab tegemist olla ainult siis, kui üks pooltest tõendab, et poolte tahe oli tõepoolest sõlmida teistsugune leping kui tööleping.

Riigikohtu otsus nr 3-2-1-26-10

Riigikohus leidis, et vaidluse korral lepingu olemuse üle eeldatakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kui lepingul on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne teise tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mille tõttu ei saa lepingu olemust üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb sõlmitud leping lugeda töölepinguks.

Riigikohus leidis, et töösuhte tuvastamiseks võib piisata ka sellest, kui üks isik osutab teenust teise isiku nime all viimasele kuuluva töövahendiga ja saades tellimused selle teise isiku telefoni kaudu. Ainuüksi asjaolu, et üks isik ei juhi teise isiku tööd, ei tõenda iseenesest töölepingu puudumist, kui töö iseloomu tõttu ei ole mõeldav, et üks isik kontrolliks ja juhiks täielikult teise isiku tööd.

Töövõtu puhul on tegemist töövõtja ja tellija varalise suhtega, mitte töösuhtega. Tellijat huvitab üksnes töövõtja töö tulemus, aga mitte see, millal ja mis tingimustes tellimus valmib. Töövõtja valib ise tellimuse täitmise viisi ja aja, vastutab tööohutuse eest, loob tingimused tellimuse täitmiseks ning kannab kahjud, kui ta teeb tellitud töö ebakvaliteetselt.

Töötaja arvatakse tööandja töötajate koosseisu. Tööandja juures töölepingu alusel töötatud aeg arvatakse töötaja töösuhte kestuse aja hulka. Tööõigussuhtes olev isik täidab tööandja juures mingit kindlat tööfunktsiooni. Selleks võib olla ka erinevaid kutseoskusi nõudvate ülesannete täitmine. Tööandja peab tagama töötajale töötasu varem kokkulepitud tingimuste kohaselt.

Töölepingulise suhte eristamine teistest võlaõiguslikest töötegemise suhetest on loetletud erinevustest hoolimata vägagi problemaatiline. Samal ajal on praktikas ülimalt oluline otsustada, kas töötegija puhul kohaldada tööseadustes sätestatud tagatisi ning kas töötegija saab nõuda näiteks puhkust või ületunnitöö hüvitamist.

Kui tekib vaidlus õigussuhte olemuse üle, tuleb eelkõige arvestada eespool nimetatud aspektidega. Vaidluse korral, kas pooled sõlmisid töölepingu või mõne muu lepingu, eeldatakse üldjuhul töölepingu sõlmimist.