Rahvusvahelist kaitset on võimalik saada välismaalastel, kes on muu riigi kui Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või kes on kodakondsuseta isikud (VRKS § 1(2), § 2). Seadus teeb töötamisõiguse puhul vahet rahvusvahelise kaitse saajatel (pagulane, täiendava kaitse saaja, ajutise kaitse saaja) ja rahvusvahelise kaitse taotlejatel.