Page Not Found

Seoses suvise puhkuseperioodiga võib nõuandekeskuse küsimustele vastamine võtta tavapärasest kauem aega.

Raamatupidamise teabevara

5.4.5. Omaniku võimalused oma ettevõtet rahastada

Krista Teearu

Kui omanikul on vaja oma ettevõtet rahastada, on tal laias laastus kolm võimalust: suurendada omakapitali, laenata või annetada. Vaatame neid kolme võimalust lähemalt. Samuti vaatame hübriidinstrumente, millel on nii finantskohustise kui ka omakapitali omadused.

1. Omakapitali suurendamine

Omakapital on ettevõtte netovara ehk varad miinus kohustised. Omakapital koosneb omanike sissemaksetest, millele on lisandunud teenitud kasum ning mida on vähendanud teenitud kahjum ja omanikele tehtud väljamaksed.

Omakapital näitab, millises ulatuses on omanikud ettevõttesse raha sisse pannud ja kui palju on ettevõte kasumit teeninud. Omakapital on seega omanikele kuuluv vara. Kui omakapital on piisavalt suur, võivad omanikud ettevõttest osa raha välja võtta – endale dividende maksta.

Omakapitali sissemaksete ja väljamaksete deklareerimine ning maksustamine
(vaata ka: TuMS § 50 lg 2)

Ettevõte maksab tulumaksu osakapitali vähendamisel, osade tagasiostmisel, muul juhul omakapitalist tehtud väljamaksete ja likvideerimisjaotise summa osalt, mis ületab äriühingu omakapitali tehtud rahalisi ja mitterahalisi sissemakseid.

Omakapitali (mitte ainult osakapitali) sissemaksed ja väljamaksed (nii rahalised kui ka mitterahalised) tuleb tehingu toimumise kuu TSD-s deklareerida. Sama reegli alla läheb ka vabatahtlik reserv.

Omakapitali suurendamiseks on järgmised võimalused:

  • suurendada osakapitali,
  • suurendada osakapitali ülekursiga,
  • moodustada vabatahtlik reserv.
Osakapitali suurendamine

Osakapital on omakapitali registreeritud ja põhikirjaga kinnitatud alaliik. Kõik osakapitaliga seotud muutused tuleb äriregistris registreerida. Muud omakapitali muutused kajastatakse ainult raamatupidamises ja majandusaasta aruandes.

Kõige lihtsam viis omakapitali suurendada ongi osakapitali suurendamine, see toob endaga aga kaasa omakapitali kohustusliku piiri kasvu.

Osaühingu omakapital peab olema vähemalt 2500 eurot, aga mitte vähem kui pool osakapitalist (näiteks kui osakapitali suurus on 10 000 eurot, ei tohi omakapitali suurus langeda alla 5000 euro).

Seetõttu püüavad väiksemad ettevõtjad tavaliselt osakapitali mitte eriti suurendada ja kasutada pigem ülekurssi või reserve.

Osakapitali suurendamine ülekursiga

Osakapitali võib suurendada ülekursi ehk aažioga, kui on vaja omakapitali suurendada, aga osakapitali väga suurendada ei taheta, sest see suurendaks veelgi omakapitali suuruse nõuet.

Kõige levinum praktika ettevõtte omakapitali suurendada ongi suurendada osakapitali ühe euro võrra ja muu vajalik summa maksta sisse ülekursina. Hiljem võib tekkinud ülekursi kanda osanike otsusega jaotamata kahjumi katteks.

Vabatahtliku reservi moodustamine

Omakapitali real muud reservid kajastatakse teatud juhtudel valuutakursimuutused, aga ka vabatahtlikud reservid.

Vabatahtliku reservi moodustamine on mugav ja kiire lahendus omakapitali suurendamiseks. Äriregistris tuleb registreerida vaid vajalik põhikirja muudatus, reservi moodustamist, suurendamist, vähendamist kajastatakse ainult raamatupidamises ja aastaaruandes osanike otsuse alusel. Aastaaruandes saab vabatahtlikku reservi kajastada üksnes siis, kui aruandeaasta lõpu kuupäeva seisuga oli põhikirjas vastav võimalus sees.

Reservide moodustamine on Eestis reguleerimata valdkond. Samas on meil eraõiguses printsiip, et mis ei ole keelatud, see on lubatud.

Äriseadustik lubab moodustada „muid reserve” (ÄS § 332 lg 3 p 3) ja kinnitab, et põhikirjas võib leppida kokku muid tingimusi, mis ei ole seadusega vastuolus (osaühing: ÄS § 139 lg 2).

Selleks, et reserv liigituks omakapitaliks, mitte kohustiseks, peavad vabatahtliku reservi tingimused vastama omakapitaliinstrumendi kirjeldusele.

Põhikirjas peab olema võimalus moodustada vabatahtlikku reservi koos järgmiste tingimustega:

  1. reservi suuruse ja sissemaksete tegemise otsustavad osanikud oma otsusega;
  2. väljamaksete tegemise otsustavad osanikud eraldi otsusega. Väljamakse ei tohi sõltuda mingitest tingimustest (nt omakapitali suurusest) ega tähtajast, osanikel ei saa olla nõudeõigust;
  3. reservi eest ei tohi maksta intressi.

Vabatahtlik reserv moodustatakse osanike otsusega ja ka otsuses peab olema selgelt kirjas, et see summa ei kanna intressi ja tagastamisel ei ole tähtaega. Raamatupidajale on algdokumendiks osanike otsus.

 

2. Laenu andmine

Omanikud võivad ettevõttele laenu anda nii lühikese kui ka pika tähtajaga. Laen võib olla ka ilma intressita, omanikel on alati õigus oma ettevõtet doteerida. Intressiga laenu korral peab arvestama, et intressimaksetelt peab ettevõte tulumaksu kinni pidama.

Omanike laenu võib hiljem ka omakapitali konverteerida ehk suurendada mitterahalise sissemaksega osakapitali (ülekursiga või mitte). Samuti saab laenust vajaduse korral moodustada vabatahtliku reservi.

Aastaaruandes näidatakse omanike antud laenude info seotud osapoolte lisas.

Allutatud laen

Allutatud laen tähendab sisuliselt seda, et see laen makstakse tagasi viimasena kõigist finantskohustistest (ettevõtte likvideerimisel või pankrotiprotsessis), aga enne, kui omanikele väljamakseid hakatakse tegema. Pangad on vahel nõudnud omanike antud laenu lepingusse sellise punkti lisamist, et omanikele ei tohi laene enne tagasi maksta, kui pangalaen on tagastatud. Äriseadustikus allutatud laenu otsesõnu sees ei ole, aga praktikas on seda kasutatud. Raamatupidamise seisukohast on tegemist tavalise laenuga, mis kajastatakse finantskohustisena.

3. Annetus

Ettevõttele võib raha ka annetada. Sellisel juhul kajastatakse saadud raha ärituluna, mis suurendab kasumit ja vastavalt ka omakapitali.

See ei ole eriti mõistlik lahendus, sest seda raha omanik ettevõttest enam maksuvabalt tagasi ei saa. Kuigi seda raha ei pruugi olla plaanis lähiaastatel ettevõttest välja võtta, ei ole mõtet sellist võimalust päris välistada.

Mida kajastatakse omakapitalis ja mida kohustisena

(Vaata ka: RTJ 3 p 49)

On olemas ka keerulisemaid finantsinstrumente, mille liigitamine ei pruugi olla nii lihtne. Finantsinstrumentide finantskohustiseks või omakapitaliinstrumendiks liigitamisel lähtutakse nende majanduslikust sisust, mitte ainult juriidilisest vormist.

Kui finantsinstrumendi väljaandjal tekib kohustus tulevikus anda teisele poolele raha või muid finantsvarasid, on tegemist kohustisega. Näiteks laenuleping – pead maksma intressi ja põhisumma ka tagasi.

Kui kohustust ei teki, on tegemist omakapitaliga. Näiteks lihtaktsia – kui kasumit ja raha on piisavalt, siis omanikud võivad otsustada dividende maksta, aga automaatselt ettevõttel selleks kohustust ei ole.

Eelisaktsiate korral tuleb hinnata, kas ettevõttel on lepinguline kohustus maksta eelisaktsia omanikule kokkulepitud ulatuses makseid.

  • Kui jah, on tegemist finantskohustisega;
  • kui ei, näiteks kui makse sõltub kasumi suurusest, on tegemist omakapitaliinstrumendiga.

Hübriidinstrumendid. Kui ettevõte emiteerib finantsinstrumendi, millel on nii finantskohustise kui ka omakapitali komponent (nt vahetusvõlakiri, aga neid on ka veel keerulisemaid), jaotatakse instrumendi väärtus nende kahe vahel ära:

  1. kõigepealt arvutatakse finantskohustise komponendi väärtus, milleks on sarnase, aga ilma konverteerimisõiguseta finantskohustise õiglane väärtus (ehk summa, mis tuleks tagasi maksta, kui investor ei kasuta oma õigust vahetada võlakirja osaluse vastu);
  2. ülejäänud osa saadud tasust jaotatakse omakapitali komponendile.

Tehingukulud jaotatakse komponentide vahel nende õiglaste väärtuste proportsiooni järgi, finantskohustisega seotud osa läheb kasumiaruandesse ja omakapitali osa läheb omakapitali.

Vahetusvõlakirjad

Viimased kolm aastat on ka osaühingutel olnud võimalik väljastada vahetusvõlakirju, kuni 50% ulatuses osakapitalist. (ÄS § 1672).

Vahetusvõlakiri on nimeline võlakiri, mille omanikul on õigus vahetada võlakiri osa vastu. Vahetusvõlakirjade väljastamise õigus peab olema kirjas põhikirjas.

Vahetusvõlakirja eest tuleb ostjal tasuda rahas vähemalt selle nimiväärtus. Võlakirja vastu väljalastava osa nimiväärtus võib võlakirja nimiväärtusest suurem olla üksnes juhul, kui see vahe tasutakse rahas.

Vahetusvõlakirja nimetatakse ka konverteeritavaks võlakirjaks või konverteeritavaks laenuks (convertible note, convertible loan). Seda kasutatakse peamiselt investorite raha kaasamiseks ettevõtte algfaasis. See on tähtajaline ja tavaliselt ka intressi kandev laen, mis üldjuhul vahetatakse osaluse vastu järgmises kapitali kaasamise etapis. See on lihtne ja kiire vahend, aga ettevõtte jaoks riskantne – kui järgmine kapitali kaasamise etapp jääb ära või lükkub pikemalt edasi, tekib ettevõttel kohustus tagastada laen koos intressidega.

Missugust võimalust millal kasutada

Keerulisi instrumente on mõtet kasutada ainult siis, kui selleks on konkreetne põhjus. Enamasti on see siiski idufirmade pärusmaa. Igal juhul tuleb endale väga täpselt selgeks teha, mida see leping endaga kaasa toob. Rumal küsimus on ainult see, mis küsimata jääb.

Omakapitali on mõtet suurendada, kui omakapitali ja kohustiste suhtarv on ette nähtud pangalaenulepingus või kui on mingil muul põhjusel (nt mingi litsentsi taotlemisel) vaja omakapitali suuremana näidata ning muidugi ka siis, kui omakapital on vähenenud alla nõutud piirmäära.

Annetamist võiks kasutada ehk siis, kui on mingil põhjusel kindlasti vaja suurendada ettevõtte jooksva aasta kasumit ja omanik lepib sellega, et seda raha tulumaksuvabalt tagasi ei saa.

Kõige tavalisem ja paindlikum ettevõtte finantseerimise viis on siiski omaniku antav laen.