Juhi teabevara

Filtreeri

  • Audio
  • Video
  • Lisad

10.1. Muutuste agiilne juhtimine

Eva-Maria Kangro, psühholoogiadoktor, muutuste juhtimise nõustaja, Miltton New Nordics

Iga progress sõltub suutlikkusest kohaneda. See tähendab oskust keskkonna nõudmisi tähele panna, paindlikult ja otsustavalt reageerida, julgust piire katsetada, seejuures identiteeti ja väärtusi kaotamata. Koroonakriisi tuules on kohanemisvõime olulisusest saanud iseäranis terav reaalsus ja keerukates oludes saavutavad konkurentsieelise need organisatsioonid, kus kultuuri olemuslik osa on agiilne mõtteviis.

Mis on agiilsus?

Lühidalt öeldes on tegemist on praktilise ja empaatilise edenemisviisiga, kus ambitsioonikaid eesmärke saavutatakse sammhaaval katsetades, tihedas koostöös ekspertide ja kasutajatega, hoolikalt prioriteete seades ning kogu teekonna vältel tähelepanelikult tagasisidet arvesse võttes. Agiilse filosoofia järgi kulgeb igasugune edenemine spiraalselt ja edu kriteeriumiks on tark paindlikkus, mitte tingimata ükskord fikseeritud kavast kinni hoidmine. Nõnda on võimalik jõuda tulemusteni, mida planeerimise algfaasis päriselt ette näha ei saagi.

Agiilse juhtimise põhimõtted
  1. Start enne täielikku valmidust. Muutusteks ei saa kunagi päris detailideni ette valmis olla. Õpitakse käigu pealt, tähelepanelikult ja tihedas koostöös.
  2. Muutus kui norm. Agiilses kultuuris valitseb arusaam, et muutus on stardardne seisund, mitte üksiksündmus. Vana normaalsuse juurde ei ole võimalik kunagi endisel kujul tagasi pöörduda, küll aga on kogemused väärtuslik õppimise allikas: kuidas saab edaspidi veelgi paremini.

Rutiinid. Muutuste tõhusaks elluviimiseks on vaja järjekindlust – rutiine, mis toetavad ebamugava määramatusega toimetulekut ja aitavad rajal püsida. Inimaju vajab edukaks funktsioneerimiseks struktuuri ja stabiilsust – ennustatavust ja kordusi.   

  1. Inimese (kasutaja, kliendi, kaaslase) vajadus. Agiilses lähenemises on esikohal empaatia, inimese vajadusest lähtumine, ja põhiküsimus on seejuures „kuidas“, mitte „kas“.
  2. Suur tükk väikesteks. Agiilses praktikas keskendutakse korraga ühele asjale ja tänu sellele on protsessi pisikesed osad asjaosalistele hästi selged. Inimese aju ei suuda tegeleda mitme asjaga korraga, mistõttu prioriteetide jadasse asetamine aitab tõhusamalt edasi liikuda. Suunates tähelepanu sellele, mis on edenemise seisukohast parajasti kõige tähtsam, pääsetakse kurnavast rööprähklemisest.
  3. Lühike tagasisidetsükkel. Vahetud kinnitused selle kohta, mis on asjakohane ja mis mitte, annavad väga olulist tagasisidet optimaalseks edasiliikumiseks. Agiilses juhtimises on regulaarne tagasiside ja kursisolek igapäeva loomulik osa. Tavapäraselt viiakse läbi lühikesi (kuni 15-minutilisi) hommikukoosolekuid, kus iga meeskonnaliige annab ülevaate sel päeval käsil olevast ja sellest, kas ta vajab milleski kellegi abi. Korra aastas toimuvate arenguvestluste asemel võivad juhi ja tiimiliikme tagasisidevestlused aset leida hoopis iga nädal. Lühike tagasisidetsükkel aitab luua püsivat läbipaistvust ning kuna protsess muutub läbipaistvaks, puudub vajadus kontrolli järele, mis omakorda suurendab inimeste heaolu ja turvatunnet. Inimesed, kes ei karda eksida, tahavad ise rohkem vastutust võtta.
  4. Rollid hierarhia asemel. Agiilses juhtimismallis alluvussuhet traditsioonilises mõistes ei eksisteeri. Inimestel on hoopis selged rollid, millest igaüks on edenemise seisukohast ülioluline. Rollidele keskendumine aitab inimestel hoida end avatuna, võtta selgemini vastutust ning kasvatada sisemist valmidust pingutada ja takistusi ületada.
Mida juhina silmas pidada?

1. Veendu, et sinu inimesed saavad aru, miks nad ettevõtmises kaasa teevad

Ambitsioonikate eesmärkide saavutamine on katsumusterohke ja põnev teekond, mitte ajutine kõrvalekalle, ning edukuse taga seisab suuresti asjaosaliste arusaam asja mõttekusest. Mida me õieti saavutada tahame? Mis kasu sest maailmale sünnib? Kas inimesed saavad aru oma töö ja suurema eesmärgi seostest, oma panusest kogu loos? Kas tegevus toetab ka enesearenguga seotud huve? Need on küsimused, mille õhku rippuma jätmine võib maksta pühendumise.

2. Taga meeskonna psühholoogiline turvatunne

Ettevõtlik mõtteviis ja valmidus takistusi ületada on võimalikud ainult siis, kui valitseb julgus küsida, tagasisidet anda ja saada ning eksimustest rääkida. See ei olegi nii elementaarne, vaid nõuab juhilt pidevat taasloomist ja kinnitamist.

Inimaju otsmikupiirkond, mis vastutab muuhulgas loova mõtlemise, probleemide lahendamise, tähelepanu suunamise, huumorisoone ja enesedistsipliini eest, töötab täisvõimsusel eelkõige turvalises ja meeldivas keskkonnas, kus ei ole kohta hirmul ega ärevusel. Seda kinnitasid ka Google’i uurimiprojekti „Project Aristotle“ tulemused, mis näitasid, et edukaimate meeskondade võtmekriteerium on just psühholoogiline turvatunne.

3. Tõsta eksimused püünele

Üks psühholoogilise turvatunde märke on asjaolu, et inimesed ei karda ega varja eksimusi. Vaid nii on võimalik neist kasu lõigata. Eks tegemist ole omamoodi loomuvastase olukorraga, sest ebaedu kipub automaatselt frustratsiooni tekitama. Inimesed tahavad ebameeldivused pigem kiirelt unustada ja juhid kiirustavad nii mõnigi kord hukkamõistuga. Tegelikult on viltuminekud väärtuslik sisend. Viga tasub tähelepanelikult ja uudishimulikult läbi uurida, sest edu siit alles algabki.

4. Juuri välja „jah, aga…”-mõtteviis

Tõhusaim viis trotsi ja vastupanu tekitada on kasutada „jah, aga…”-käike („Jah, sinu mõttel on jumet, aga see ei ole teostatav.“). See on lihtne ja levinud lõks.

Kui eesmärk on tegelikult ergutada inimeste initsiatiivi, teotahet ja vastutustunnet, siis harjuta sisse hoopis „jah, ja…”-suhtlusmaneer („Jah, sinu mõttel on jumet ja nüüd võiks selgitada, mida selle teostamine täpsemalt tähendab.“).

5. Eksperimenteeri targalt, lühikeste tsüklite kaupa

Selleks, et teada saada, mis toimib ja mis mitte, tuleb idee hoolikalt valitud sihtgrupi peal reaalselt proovile panna. See mudel töötab igasuguse toote ja teenuse arenduses, teaduses ja tegelikult kõige loomulikumat teed pidi ka igaühe isiklikus elus, näiteks uusi oskusi õppides. Me saavutame edu järk-järgult ülesandeid lahendades ja neid just reaalsuses valideerides. Väikesel skaalal tehtud vead on hindamatu tagasisideallikas, mis võimaldab tuvastada riskikohti ja ennetada suuri eksimusi.

Tark katsetamine pakub ka küllaldaselt tagasisidet, et hoida ära ebamäärasusetunde vohamist.