Juulikuu Õigusuudiste teemad:

• Jõustus majandustegevuse seadustiku üldosa seadus
• Täpsustatakse nõudeid finantsteenuste reklaamile
• Äriühingu 100% osaluse müümisel vastutab müüja selle eest, et ostjale oleks avaldatud kõik müüdava äriühingu kohustused
• Riigikohus julgustab töövaidlusorganeid töölepingu ebaseaduslik lõpetamise korral mõistma töötaja kasuks välja suurem hüvitis kui töötaja kolme kuu töötasu

Õigusuudised valmivad Äripäeva käsiraamatute ja advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene koostöös, juuli Õigusuudised koostasid vandeadvokaat Hannes Küün ja advokaat Kadri Lember.

Õigusuudiseid saavad lugeda kõik käsiraamatu tellijad allolevalt lingilt.

1. juulist 2014 jõustub majandustegevuse seadustiku üldosa seadus (juristide kõnepruugis tuntud ka kui MsÜS). Tegemist on ilmselt pisikese revolutsiooniga ettevõtluse õiguslikus raamistikus: uus seadus annab ühtsed reeglid nii ettevõtluse alustamiseks, lõpetamiseks kui ka ettevõtlusega tegelemiseks.

Olgugi et uus seadus sisaldab suuresti avalik-õiguslikke norme, on sinna salamisi sisse hiilinud ka paar sätet, mis hakkavad olulist rolli mängima eraõigussuhetes. Nii on uue seaduse § 31 sätestamas hulga kohustusi teenuseosutajale, mis seni oli piiratud peaasjalikult teenuste direktiivi rakendusalaga. Esmalt on §-s 31 sätestatud üldine diskrimineerimise keeld: teenuseosutaja ei või diskrimineerida klienti tema kodakondsuse või elu- või asukoha tõttu. Eelkõige ei tohi olla diskrimineerivad teenuseosutaja avalikustatud kaupade või teenuste müügitingimused, välja arvatud juhul, kui erisused on otseselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega. Teiseks on teenuseosutajal kohustus selgelt ja üheselt mõistetavalt kliendile teenuse osutamise lepingu sõlmimisel eelnevalt lisaks tavalistele teenuse osutaja andmetele avaldada ka muud olulised tingimused. Need on: teenuse peamised omadused, hind, ettevõtja kasutatavad üldtingimused ja -sätted sellise müügijärgse garantii kohta, mida ei ole seadusega ette nähtud, ning lepingu suhtes kohaldatava õiguse ja kohtualluvust puudutavate lepingusätete olemasolu ja kasutamise kohta.

Eelkõige hinda ja teenuse omadusi puudutava esitamine ühtsena ja selgelt võib tulevikus ilmselt tekitada mitmeid vaidlusi, alustades juba ainuüksi sellest, millisel määral on need saanud kliendi ja teenuseosutaja vahelise lepingu osaks. Milline on tuleviku tõlgendus nii mõistetele “selge” ja “ühene” kui ka nimetatud kohustuse täpsele sisule, näitab eeldatavasti aeg.

Marko Kairjak
vandeadvokaat

Tööandja tõendamiskoormis. Juba 2011. aasta kohtuasjas nr 3-2-1-68-11 tehtud otsuses muutis Riigikohus oma senist seisukohta tõendamiskoormise jagunemisel kutsehaiguse tõttu töötajale tekkinud kahju hüvitamise asjades.

Tsiviilkohtumenetluse põhimõtte kohaselt peab kumbki hagimenetluse pool tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid (sh kohustuse rikkumist vastaspoole poolt), kuid Riigikohtu viidatud seisukoha kohaselt peab tööandja kutsehaigusega seonduvates kahju hüvitamise asjades vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema pole käitunud õigusvastaselt (on töölepingu kehtivuse ajal täitnud tööohutuse nõudeid). See tähendab, et aastaid pärast töölepingu lõppemist võib tekkida vajadus tõendada detailsete tööohutusnõuete täitmist konkreetse töötaja suhtes. Olenevalt väljakujunenud kutsehaigusest võib olla tarvis tõendada, kas, ja kui jah, siis millised isikukaitsevahendid töötajale anti, kas töötaja osales isikukaitsevahendite kasutamise väljaõppel, kas ja kuidas teda juhendati töötervishoiu ja tööohutuse nõuete osas jne. Oluline on seaduses sätestatud nõudeid täita, nende täitmine korrektselt dokumenteerida ja dokumendid süstematiseeritult säilitada.

Töökeskkonna riskitegurid. Soovitatav on tähelepanu pöörata tööstressile ja sellest tuleneda võivate terviseprobleemide ennetamisele. Ehkki enamik õigusaktidest ja kohtuasjadest käsitleb füüsikalistest ja füsioloogilistest teguritest põhjustatud haigusi ja terviseprobleeme, on üsnagi tõenäoline, et tulevikus kasvab töökeskkonna n-ö pehmema poolega (psühho-sotsiaalsete riskiteguritega) seotud regulatsiooni maht ja nõuete arv.

Töötajate tervisekontroll ja töötervishoiuteenuse osutaja vastutus. Juhul kui tööandja on suunanud töötaja tervisekontrolli, kuid kutsehaiguse kujunemise aluseks olevad asjaolud on sellegipoolest jäänud õigel ajal avastamata ja nendega arvestamata, võib tekkida küsimus ka töötervishoiuteenuse osutaja vastutusest. Seetõttu on oluline valida kogenud ja usaldusväärne töötervishoiuteenuse osutaja ning sõlmida temaga leping, mis reguleeriks seaduses lubatud ulatuses täpsemalt poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi ning vastutust.

Ingeri Luik-Tamme

Advokaadibüroo VARUL vandeadvokaat, käsiraamatu “Lepingud. Näidised ja kommentaarid” autor

Riskianalüüsi ei ole vaja teha tööinspektori jaoks või sahtlipõhja tolmu koguma. Riskianalüüsi eesmärk on välja selgitada kõik ohud, mis võivad kahju tekitada inimese tervisele, keskkonnale ja ka ettevõtte varale, hinnata ohtliku sündmuse tõenäosust ja tekkiva kahju suurust ning analüüsida, mida saab teha, et oht kunagi ei realiseeruks.

Suvel 2014 täitub töötervishoiu ja tööohutuse seaduse jõustumisest 15 aastat. Tööinspektsiooni statistika aga näitab, et paljudes ­ettevõtetes on praeguseni riskianalüüs tegemata või on riskid puudulikult hinnatud. Möödunud aasta üheksa kuuga korraldas tööinspektsioon 1369 töökeskkonna kontrolli ja 917 sihtkontrolli. Nende käigus leiti, et riskianalüüs puudus või oli vaja seda täiendada 607 ettevõttes.

Ilmselt jääb paljudele riskide hindamise vajadus arusaamatuks, sest millega nii ulatuslikku tegematajätmist muidu seletada. Pahatihti korraldatakse riskianalüüs alles siis, kui tööinspektor on ettevõtet kontrollinud ja teinud asjaomase ettekirjutuse. Järelkontrollil aga esitletakse inspektorile dokumenti, mida pole läbi loetudki.

Lihtsaim on ettevõttel riskianalüüs ise teha. Pole oluline, kas selle teeb tööandja või töökeskkonnaspetsialist. Peaasi, et on teadmised riskidest ja tervisekahjustuse tekkimise võimalikkusest. Riskianalüüsi võib osta ka asjaomaselt teenusepakkujalt. Mõlemal variandil on nii plussid kui ka miinused.

Riskianalüüsi ise tehes võib juhtuda, et kõiki ohte ei märgata, sest töökeskkonnaga ollakse harjunud. Riske oma jõududega hinnates tuleb kindlasti kasuks meeskonnatöö. Töökoha ja töödega seotud riskide kohta tuleb arvamust küsida igalt töötajalt.

Riskide hindamiseks teenust ostes võib juhtuda, et teenuse osutaja ei suuda leida või ei oska analüüsida selliseid ohuallikaid, mis kohe silma ei torka. Teenuse ostmise pluss on kindlustunne, et analüüsi teeb spetsialist, kes tunneb riskide hindamise ja dokumenteerimise metoodikat, tööandja aga hoiab kokku aega, mis kuluks hindamise korraldamisele.

Õigusaktidega ei ole määratud, kui sageli peab riskianalüüsi korraldama. Kindlasti tuleb teha uus riskihindamine, kui töötingimused, töövahendid või tehnoloogia on muutunud, on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta tervisele, õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgsega võrreldes teistsugune. Stabiilses töökeskkonnas on soovitatav vaadata riskianalüüs üle iga viie aasta järel.

 
Argo Soon
Horisont 2020 konsultant