Valdkonnauudis

Kõikidele töölepinguga töötajatele on ravikindlustus tagatud ka aastal 2025. Kuid neil, kes pakuvad teenust võlaõiguslike lepingute alusel, ei pruugi 2025. aastal ravikindlustust enam olla, kui neile makstakse tasu jätkuvalt 2024. aasta määras.

Foto: Pexels.com

Ravikindlustuse olemasolu peavad kindlasti kontrollima inimesed, kelle töösuhe on vormistatud võlaõiguslike lepingutega (näiteks käsundi- või töövõtuleping), samuti juhatuse või nõukogu liikmed, keda on senini tasustatud vaid minimaalselt. Sotsiaalmaksuseadus tagab ravikindlustuse neile, kelle eest on tasutud vähemalt minimaalne nõuetekohane sotsiaalmaks.

Ravikindlustatud on inimesed, kelle eest makstakse või kes ise maksab sotsiaalmaksu (näiteks füüsilisest isikust ettevõtja ja tema ettevõtlustegevuses tegutsev abikaasa või registreeritud elukaaslane, kes on kantud töötajate registrisse) (SMS § 61 lg 1 ja lg 2). Lisaks on Eestis õigus ravikindlustusele kindlustatutega võrdsustatud ja Tervisekassas vabatahtliku lepingu sõlminud inimestel, kes tasuvad ise kindlustusmakseid.

Kõik, kellel on ravi- või tervisekindlustus, saavad ravikindlustushüvitisi võrdselt, olenemata sellest, kui palju nad ise või nende tööandja on maksnud. Ravikindlustus tugineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel, teenuste pakkumine lähtub kindlustatu vajadustest, tagatakse ravi võrdne kättesaadavus piirkonniti ning ravikindlustuse raha kasutatakse otstarbekalt. (RaKS § 2 lg 2)

Sotsiaalmaksu aluseks on kuumäär

Sotsiaalmaksu aluseks olev kuumäär ei tohi olla väiksem, kui 2024. aasta 1. juulil kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär (SMS § 21), mis oli täistööajaga töötamise puhul 820 eurot (VV määrus nr 113 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).

Sageli küsitakse, millal võib tasuda sotsiaalmaksu vähem, kui on sotsiaalmaksu alammäär ning kas alati tuleb tasuda minimaalne sotsiaalmaksukohustis.

Vastus on, et seda mitte. Sotsiaalmaksu on lubatud maksta töötajale kuu eest makstud tasult siis, kui töötajale kehtib lühendatud täistööaeg (SMS § 2 lg 4 p 2).

Lühendatud täistööaeg

Näiteks 7−12-aastastele on lühendatud täistööaeg kaks tundi päevas ja 12 tundi nädalas õppeveerandi kestel väljaspool kooliaega ning kolm tundi päevas ja 15 tundi nädalas koolivaheajal.

13−14-aastased või vanemad koolikohustuslikud töötajad võivad kooliajal väljaspool kooli töötada samuti kuni 2 tundi päevas ja 12 tundi nädalas, kuid koolivaheajal on neil lubatud töötada kuni 7 tundi päevas ja 35 tundi nädalas.

Kui alaealine teeb füüsiliselt kerget tööd (näiteks kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamtegevus), võib tema tööaeg olla õppeveerandi kestel kolm tundi päevas ja 12 nädalas. Erandiks on kutseõppeasutusest praktikal olev alaealine: praktika aeg võib olla 7 tundi päevas (35 tundi nädalas), vähemalt 15-aastasel 8 tundi päevas (40 tundi nädalas) (TLS § 43 lg 4 1 ja lg 4 2 ).

Sama tingimus on ka haridustöötajatel (koolieelse lasteasutuse, põhikooli, gümnaasiumi, huvikooli ja kutseasutuse õpetaja; koolieelse lasteasutuse, põhikooli ja gümnaasiumi logopeed, eripedagoog; põhikooli ja gümnaasiumi kasvataja, ringijuht; huvikooli treener, huvihariduse spetsialist, klaverisaatja, kontsert-, ballett-, õppemeister, dirigent), kelle lühendatud täistööaja kestus on 7 tundi päevas (35 tundi nädalas). Selline erisus ei laiene kutseõppeasutuses sõjaväelise auastmega ametikohal olevale haridustöötajale (VV määrus nr 125 „Haridustöötajate tööaeg“ § 1).

Lühendatud täistööaeg kehtib ka töötajale, kes saab pensioni Eesti riigilt või Euroopa Liidu õigusaktide alusel (saab riiklikku pensioni). Samuti osalise või puuduva töövõimega inimesele (SMS § 2 lg 4 p 6).

Allikas: palgauudised.ee