Uudis

Foto: Pixabay

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tuli hiljuti välja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõuga, mis annab tööandjale ja töötajale teatud juhtudel võimaluse sõlmida paindliku tööaja kokkulepe ning lubab tööandjal rakendada graafikuga töötaja osas teatud juhtudel lühemat iganädalast puhkeaega.

Eelnõu annab tööandjale ja töötajale võimaluse sõlmida paindliku tööaja kokkulepe, mille kohaselt jaguneb tööaeg kokkulepitud töötundideks ja lisatundideks, kusjuures lisatunde ei loeta ületundideks. Näiteks lubab eelnõu pooltel kokku leppida, et töötaja töötab 20–30 tundi nädalas, kusjuures töötaja peab nädalas töötama vähemalt 20 tundi, kuid ta võib kokkuleppel tööandjaga töötada lisaks veel kuni 10 tundi, mida ei loeta ületunnitööks. Kehtiv töölepingu seadus ei luba sellist kokkulepet sõlmida.

Paindliku tööaja kokkuleppe tingimusi tuleb muuta leebemaks

Paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimiseks näeb eelnõu ette mitmeid tingimusi. Üheks kitsendavaks tingimuseks on see, et tööandja võib sellise kokkuleppe sõlmida üksnes töötajaga, kes omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust; kes on vanaduspensioniealine või jäänud ennetähtaegsele vanaduspensionile; kes on vähenenud töövõimega või kellele on paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise võimalus ette nähtud kollektiivlepingus.

Suuremat paindlikkust tööaja osas vajavad ka teised töötajad. Näiteks soovivad seda töötajad, kes kasvatavad last või hooldavad lähedast.

Paindlikkust vähendab ka eelnõus olev tingimus, mille kohaselt võib paindliku tööaja kokkuleppe raames teha kuni kümme lisatundi. Paindlikkuse suurendamiseks on mõistlik anda töötajale ja tööandjale suurem kokkuleppevabadus lisatundide osas. See on oluline just nendes sektorites, kus on ebaühtlane töömaht ja tööjõuvajadus või töötaja soovib töötada periooditi erineva töökoormusega.

Iganädalase puhkeaja osas tuleb taastada varasem olukord

Eelnõu lisab töölepingu seadusesse põhimõtte, et iganädalasele puhkeajale eelneb igapäevane puhkeaeg. Sama tõlgendus kehtib juba praegu tulenevalt eelmise aasta Euroopa Kohtu otsusest. See tähendab, et töötajale tuleb vähemalt kord seitsme päeva jooksul tagada järjestikku nii igapäevane kui ka iganädalane puhkeaeg, mis on kehtiva seaduse kohaselt graafikuga töötaja puhul 47 tundi ning teistel töötajatel 59 tundi.

Eelnõu näeb ette, et sellest põhimõttest võib kalduda kõrvale kollektiivlepinguga või kui töötajale on kaks korda kalendrikuus tagatud järjestikku igapäevane ja iganädalane puhkeaeg.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda tegi ministeeriumile ettepaneku muuta iganädalase puhkeaja regulatsiooni selliselt, et iganädalane puhkeaeg on summeeritud tööaja arvestuse korral 25 tundi ning muudel juhtudel 37 tundi. Seega ettepaneku kohaselt oleks graafikuga töötajate puhul igapäevane ja iganädalane puhkeaeg kokku minimaalselt 36 tundi ning teistel töötajatel 48 tundi. Sama põhimõte on Eestis kehtinud aastakümneid.

Koja ettepanek on kooskõlas ka hiljutise Euroopa Kohtu lahendiga ning samuti rangem kui EL-i direktiivist tulenev miinimumnõue. Ettepaneku elluviimisel oleks vähemalt 13 liikmesriigis iganädalase puhkeaja kestus lühem kui Eestis. Lisaks on selline lahendus lihtsam ja selgem ning annab töösuhte osapooltele suurema paindlikkuse kui eelnõus välja käidud idee.

Allikas: Kaubandus-Tööstuskoda