Käibemaksudirektiivi 2006/112 artiklis 203 on sätestatud:

„Käibemaksu tasub iga isik, kes märgib arvele käibemaksu.“ Käibemaksuseaduse § 3 lõike 6 punkti 2 alusel peab käibemaksu maksma ka maksukohustuslasena registreerimata isik sellelt tehingult, mille kohta ta on esitanud arve või muu müügidokumendi, millele ta on märkinud käibemaksusumma.

floating_list

P on Leedus asutatud äriühing, kes andis Leedu veoettevõtjate käsutusse kütusekaardid, mis võimaldavad neil võtta kütust teatavates Poola territooriumil asuvates tanklates

P äritegevus seisnes kütuse ostmises Poola tanklatelt, et see seejärel Leedu veoettevõtjatele kütusekaartide abil edasi müüa, mistõttu väljastas P kütusearved nendele veoettevõtjatele kütuse tarnimise kohta, märkides ära käibemaksusumma.

Poola maksuhaldur tuvastas menetluse käigus, et P‑l on käibemaksuvõlg ühe perioodi eest ja teise ajavahemiku eest enammakse. Lisaks leidis maksuhaldur, et P ei saa kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust arvete alusel, mille on väljastanud tanklad kütuse ostmiseks.

Poola kohaliku maksukoja direktor tühistas eelneva maksuameti juhataja otsuse põhjendusega, et viimane oli määranud kaebaja tegevuse maksustamise koha kindlaks käibemaksuseaduse sätteid rikkudes. Ta tegi ka asjas sisulise otsuse, määrates kindlaks P maksukohustused käibemaksu valdkonnas.

Maksukoja direktor kinnitas sarnaselt maksuameti juhatajaga, et P ei olnud Poola territooriumil kütust ostnud ega tarninud. Tema sõnul tarnisid Poola tanklad kütust otse Leedu veoettevõtjatele, kes võtsid P‑lt ostetud kütusekaartide abil kütust nendes tanklates, kasutades seejuures täielikku valikuvabadust, eelkõige seoses kütuse koguse ja liigiga. P tegelik tegevus seisneb seega selles, et rahastada Leedu veoettevõtjate poolt kütusekaartide abil kütuse ostmist nendes tanklates. See tegevus on finantsteenus, mis on Poolas käibemaksuseaduse alusel käibemaksust vabastatud.

Kuna P väljastatud arved ei kajasta tema tegevuse tegelikku käiku, kinnitas maksukoja direktor veel seda, et põhikohtuasja kaebuse esitajal P-l ei ole õigust maha arvata isendkäibemaksu, mis on tasutud tanklate väljastatud arvete alusel. Ühtlasi leidis ta, et P väljastatud müügiarved tekitasid talle käibemaksuseaduse alusel kohustuse tasuda arvele märgitud käibemaksusumma. Seega ühelt poolt ei ole õigust sisendkäibemaksu maha arvata, aga teiselt poolt tuleb müügiarvele ekslikult lisatud käibemaks riigile tasuda. Vaidlus jõudis Poola kohtusse ja ka esimese astme kohus oli maksuhalduriga nõus.

Apellatsioonkaebus eelotsusetaotluse esitanud kohtule

P esitas esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Tuginedes kohtuotsusele Auto Lease Holland

 ja Vega International Car Transport and Logistic

, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et P tegelik tegevus seisnes tema Leedu klientide poolt tanklates kütuseostude rahastamises kütusekaardiga ning et seetõttu piirdus ta finantsteenuste osutamisega Leedu üksustele, kes ei ole kohustatud maksma käibemaksu Poolas.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sealjuures, et pole tõendatud, et P ja tema lepingupartnerite käitumine kujutab endast pettust või kuritarvitust. Nimelt just Poola maksuhalduri varasema praktika tõttu peeti niisuguseid tehinguid nagu tegi P, aheltehinguteks, mille eesmärk on kütuse tarnimine veoettevõtjatele. Selle praktika kohaselt tarnisid kõik kütuse tarneahelas osalevad ettevõtjad kaupa, st kütust, tasu eest, kuigi tegelikult tehti vaid üks füüsiline kaubatarne.

Nii märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle praktika alusel võis P pidada end ahela ühes tehingus osalejaks, st kütuse soetajaks tanklatelt, et müüa see Leedu veoettevõtjatele edasi. Veoettevõtjad said P‑lt arve, millele oli märgitud kütusega seotud käibemaks, ning nad võisid taotleda selle tagastamist Poolas.

Kohus täpsustab lisaks, et kuna põhikohtuasi puudutab P käibedeklaratsioone ajavahemike kohta, mil Poola maksuhaldur järgis asjasse puutuvat riigisisest praktikat, võis P õiguspäraselt tugineda sellele, kuidas maksuhaldur tõlgendas käibemaksuseaduse sätteid maksualaste siduvate eelotsuste raames.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuigi P tegutses heas usus, saatis ta Leedu veoettevõtjatele mittevastavaid arveid, märkides ära käibemaksu, ning seega on käibemaksudirektiivi 2006/112 artikli 203 kohaldamise tingimused formaalselt täidetud.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab siiski, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab heauskselt tegutsenud arve väljastajal olema käibemaksu neutraalsuse tagamiseks võimalus arvele alusetult märgitud maksu korrigeerida asjaomase liikmesriigi kehtestatud korras. Kuna Poola õiguses ei ole sellist korrigeerimise korda ette nähtud, kui huvitatud isiku suhtes on algatatud maksumenetlus, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et P‑l ei olnud võimalust Leedu veoettevõtjatele saadetud arvetele alusetult märgitud maksu korrigeerida.

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui tanklate, P ja Leedu veoettevõtjate vahelised tehingud oleksid nõuetekohaselt käibemaksuga maksustatud, ei oleks nendele veoettevõtjatele saadetud mitte P väljastatud arveid, millele oli alusetult märgitud käibemaks, vaid arved, mille tanklad kütuse tarnimise eest väljastavad ja millele on märgitud ligikaudu sama suur käibemaks, nagu on näidatud P väljastatud arvetel.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oleks ka vahendajate poolt nende tehingute nõuetekohane deklareerimine võimaldanud Leedu veoettevõtjatel nõuda tanklate väljastatud arvetel märgitud käibemaksu tagastamist, mis tõendab, et kui P väljastab arveid, millele on alusetult märgitud käibemaks, ei too see riigile kaasa maksutulude saamata jäämise ohtu. Seevastu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käibemaksudirektiivi artikli 108 kohaldamine P väljastatud arvetele, samas kui tanklate kütusetarnet tuleb samuti käibemaksuga maksustada, toob kaasa sama tehingu käibemaksuga topeltmaksustamise.

Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotluses esitatud küsimusele

Euroopa Kohtult küsiti selgitust, kas direktiivi 2006/112 artiklit 203 ning käibemaksu proportsionaalsuse ja neutraalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei luba heausksel maksukohustuslasel pärast maksukontrolli menetluse algatamist korrigeerida arveid, millele on alusetult märgitud käibemaks, kuigi arvete saajal oleks olnud õigus maksu tagastamisele, kui arvete esemeks olevad tehingud oleks olnud nõuetekohaselt deklareeritud.

Direktiivi 2006/112 artikkel 203 sätestab, et iga isik, kes märgib arvele käibemaksu, on kohustatud arvele märgitud maksu tasuma. Euroopa Kohus on selle kohta täpsustanud, et isik, kes märgib arvele käibemaksu, on kohustatud seda tasuma sõltumata sellest, kas maksustatav tehing tegelikult toimus

Euroopa Kohus leidis, et artikli 203 eesmärk on ära hoida maksutulude saamata jäämise ohtu, mis võiks kaasneda selles direktiivis ette nähtud mahaarvamisõigusega

Selles kontekstis tuleb siiski silmas pidada, et kuigi liikmesriigid võivad võtta meetmeid maksu täpse kogumise tagamiseks ja maksupettuste vältimiseks, ei tohi need meetmed minna kaugemale sellest, mis on vajalik taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Seega ei või nende meetmete kasutamine seada kahtluse alla käibemaksu neutraalsust, mis on vastava valdkonna liidu õigusnormidega kehtestatud ühise käibemaksusüsteemi aluspõhimõte

Käibemaksu neutraalsuse põhimõtte eesmärk on vabastada maksukohustuslane tema majandustegevuse raames täielikult käibemaksu koormast. Süsteem kindlustab seega, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui tegevus ise on põhimõtteliselt käibemaksuga maksustatav

Mis puudutab täpsemalt ekslikult arvele märgitud käibemaksu tagastamist, siis on Euroopa Kohus selgitanud, et direktiivis 2006/112 ei ole ette nähtud ühtki sätet, mis puudutaks arve väljastaja poolt alusetult arvele märgitud käibemaksu korrigeerimist, ning et neil asjaoludel on põhimõtteliselt liikmesriikide ülesanne kindlaks määrata tingimused, millal võib alusetult arvele märgitud käibemaksu korrigeerida

Liikmesriigid peavad käibemaksu neutraalsuse tagamiseks oma riigi õiguskorras ette nägema võimaluse korrigeerida arvele alusetult märgitud maksu, kui arve väljastaja tõendab oma heausksust

See lahendus on kohaldatav eelkõige olukorras, kus maksukohustuslane tegutses heas usus, kui ta väljastas arved, millele oli alusetult märgitud käibemaks, kuna Poola maksuhalduri väljakujunenud praktikale tuginedes oldi seisukohal, et kütusekaartide andmine ettevõtjatele, et nad saaksid tanklates kütust võtta, ei olnud mitte Poolas käibemaksust vabastatud finantsteenus, vaid kaubatarne, mis on selles liikmesriigis käibemaksuga maksustatav.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi Poola õiguses on põhimõtteliselt ette nähtud menetlus, mis võimaldab heauskse maksukohustuslase poolt alusetult arvele märgitud käibemaksu korrigeerida, ei ole see kord kohaldatav, kui huvitatud isiku suhtes on algatatud maksukontroll.

Sellega seoses tuleb tõdeda, et kui keeldutakse võimaldamast korrigeerida veoettevõtjatele väljastatud kütusearveid, millele on alusetult märgitud käibemaks, samas kui tanklate poolt veoettevõtjatele tehtavad kütusetarned on samuti käibemaksuga maksustatavad, tähendaks see, et põhikohtuasja kaebajale pannakse maksukoormus, eirates neutraalse käibemaksu põhimõtet.

Neil asjaoludel vastas Euroopa Kohus eelotsusetaotluses esitatud küsimusele, et direktiivi 2006/112 artiklit 203 ning käibemaksu proportsionaalsuse ja neutraalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei luba heausksel maksukohustuslasel pärast maksukontrolli menetluse algatamist korrigeerida arveid, millele on alusetult märgitud käibemaks, kuigi arvete saajal oleks olnud õigus maksu tagastamisele, kui arvete esemeks olevad tehingud oleksid olnud nõuetekohaselt deklareeritud.

Teine vaadeldav samasisuline kaasus puudutab samuti Poola äriühinguid ja õigusruumi. B tegeleb vaba aja veetmise ja füüsilise vormi parandamisega seotud teenuste osutamisega, nimelt spordiklubi ruumidesse sissepääsu võimaldavate piletite müügiga ja seal asuva sisseseade vaba kasutamise võimaldamisega. B otsustas 2016. aastal kooskõlas Poola maksupoliitika uue suundumusega kohaldada nende teenuste puhul vähendatud käibemaksumäära (23% asemel 8%).

Äriühing B esitas parandatud käibedeklaratsioonid, mis hõlmasid maksustamisperioode 2012. aastast kuni 2014. aastani.

Poola teise maksukeskuse juhataja keeldus tunnistamast, et B-l oli eespool nimetatud maksustamisperioodide eest käibemaksu enammakse, märkides eelkõige, et seni, kuni maksustatavat tegevust kinnitavat dokumenti ei ole vastavalt käibemaksuseadusele parandatud, pole maksukohustuslasel õigust oma dokumente ega deklaratsioone parandada.

Poola kohaliku maksuameti juhataja jättis selle otsuse muutmata, rõhutades, et seaduse sätted ei reguleeri võimalust korrigeerida maksustatavat väärtust ja käibedeklaratsioonis märgitud tasumisele kuuluvat maksu maksustamisperioodide eest, mille kohta on esitatud enammakstud käibemaksu tunnistamise taotlus, kui tegemist on asjaomase sisseseade kasutamist võimaldavate piletite või sissepääsukaartide müügiga, mille kohta ei ole arveid esitatud. Nimelt ei saanud B väljastada korrigeeritud arveid, sest nende müügitehingute käigus arveid ei väljastatud. Seega oleks B pidanud pärast mahaarvamise korra arvesse võtmist tasuma kogu lõpptarbijatelt saadud summa kui tasumisele kuuluva maksu Poola riigikassasse.

B esitas viimati nimetatud otsuse peale kaebuse Poola esimese astme halduskohtusse, kes tühistas selle otsuse, leides eelkõige, et rahandusministri määrus kassaaparaatide kohta ei hõlma kõiki olukordi, mis võivad kujutada endast korrigeerimise alust, mistõttu on see võimalik ka muudel juhtudel. Ta leidis seetõttu, et maksukohustuslasel on õigus korrigeerida tasumisele kuuluvat maksusummat niisugustelt müügitehingutelt, mille toimumist tõendavad kassatšekid. Ostjale väljastatud kassatšeki puudumine ei ole selles osas takistus, kuna kassaaparaat võimaldab selles salvestatud andmeid korduvalt taasesitada. Seega on selle kassaaparaadi mäluga tutvumine usaldusväärne viis tõendi saamiseks sellise tehingu kohta, mida tuleb maksukohustuslase vea tõttu korrigeerida.

Vaidlus jõudis Euroopa Kohtusse, kellelt küsiti „kas käibemaksudirektiivi 2006/112 artikli 1 lõiget 2 ja artiklit 73 ning neutraalsuse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi maksuhaldurite praktika ulatuses, milles see ei võimalda (tuginedes riigisisese õigusliku aluse puudumisele ja alusetule rikastumisele) muuta maksustatavat väärtust ja tasumisele kuuluvat käibemaksusummat, kui kaupade ja teenuste kõrgema käibemaksumääraga müümine tarbijale on registreeritud kassaaparaadi abil ning tõendatud ainult kassatšekkidega, mitte käibemaksuarvetega, kui hind (müügi brutoväärtus) seejuures ei muutu?“

Asja menetlemisel tuletas Euroopa Kohus kõigepealt meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule vajalik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Sellest vaatenurgast lähtudes tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada

Selleks võib Euroopa Kohus tuletada liikmesriigi kohtu esitatud materjalide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse normid ja põhimõtted, mida on põhikohtuasja vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada

Käesoleval juhul nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas õigesti direktiivi 2006/112 artikli 78 punktile a kui osale põhikohtuasjas kohaldatavast õiguslikust raamistikust, sest selles sättes on täpsustatud elemente, mis peavad sisalduma selle direktiivi artiklis 73 osutatud maksustatavas väärtuses, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses viitab.

Seega tuleb seda küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas selle käibemaksudirektiivi artikli 1 lõiget 2 ja artiklit 73 koostoimes artikli 78 punktiga a tuleb neutraalse maksustamise, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi maksuhalduri praktika, mille kohaselt on maksudeklaratsiooniga tasumisele kuuluva käibemaksu korrigeerimine keelatud, kui kaubatarnetele ja teenuste osutamisele on kohaldatud liiga kõrget käibemaksumäära põhjusel, et nende tehingute eest ei ole esitatud arvet, vaid on väljastatud üksnes kassatšekid.

Ühine käibemaksusüsteem kindlustab selle tagajärjel kogu majandustegevuse täielikult neutraalse maksustamise, sõltumata selle eesmärkidest või tulemitest, tingimusel et nimetatud tegevused ise on põhimõtteliselt käibemaksuga maksustatavad

Liikmesriigi maksuhaldur rikub ebaproportsionaalselt käibemaksu neutraalsuse põhimõtet, kui ta jätab maksukohustuslase kanda käibemaksu, mida tal on õigus tagasi saada, samas kui ühise käibemaksusüsteemi eesmärk on vabastada ettevõtja täielikult tema majandustegevuse raames tasumisele kuuluva või tasutud käibemaksu koormast

Seega tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas juhul, kui maksukohustuslane kohaldas maksustatavatele tehingutele ekslikult (kuid kooskõlas asjaomase liikmesriigi maksuhalduri algul antud suunistega) harilikku käibemaksumäära, mis käesoleval juhul on 23%, samas kui õige maksumäär oleks olnud 8% vähendatud maksumäär, on tal õigus nõuda maksu tagastamist.

Arvestades nimelt, et eelnevalt meenutatud käibemaksu neutraalsuse põhimõtte kohaselt on käibemaksusüsteemi eesmärk maksustada üksnes lõpptarbijat

 tuleb viimase ja kauba tarnija või teenuse osutaja vahel kokku lepitud hinna puhul eeldada, et see sisaldab nendele tehingutele kohaldatavat käibemaksu, olenemata sellest, kas nende kohta on esitatud arve või mitte

See tõlgendus tuleneb käibemaksudirektiivi 2006/112 artikli 78 punktist a, mille kohaselt ei arvata käibemaksu ennast maksustatava väärtuse hulka, mis tähendab, et käibemaks sisaldub kokkulepitud hinnas alati automaatselt, isegi kui maksukohustuslane on kohaldatava maksumäära osas eksinud.

Kohtupraktikast nähtub siiski, et see kaalutlus ei võta maksukohustuslaselt tingimata õigust nõuda asjaomase liikmesriigi maksuhaldurilt tagasi enammakstud käibemaksu, mille ta on ekslikult lõpptarbijalt sisse nõudnud ja maksuhaldurile tasunud. Nii on see eelkõige juhul, kui maksukohustuslane on saanud ebaõige käibemaksumäära kohaldamise tõttu kahju, mis on seotud tema müügimahu vähenemisega

Teisisõnu ei pruugi rahalise kahju või ebasoodsa olukorra puudumine olla tingitud sellest, et käibemaksu tasumise kohustus on läinud tervenisti üle lõpptarbijale, kuna isegi sellisel juhul võib ettevõtja saada rahalist kahju müügimahu vähenemise tõttu

Arvestada tuleb võrdse kohtlemise põhimõtet

Kuna maksukohustuslase õigus saada tagasi kogu enammakstud käibemaks või osa sellest on põhimõtteliselt tuvastatud, tuleb analüüsida, kas asjaomase liikmesriigi maksuhaldur võib seada selle õiguse sõltuvusse eelnevast nõudest korrigeerida arveid, mis sisaldavad ebaõiget käibemaksumäära, mille tulemusel tagastamisest süstemaatiliselt keeldutakse, kui maksukohustuslase majandustehingute kohta ei esitata nende laadi ja summat arvestades arvet, mida ei saa seega ka korrigeerida, küll aga väljastatakse kassatšekid.

Sellega seoses tuleb täpsustada, et käibemaksudirektiiv 2006/112 ei käsitle maksukohustuslaste maksudeklaratsioonide korrigeerimise küsimust vale käibemaksumäära kohaldamise korral. Seega on liikmesriikide ülesanne oma riigisisestes õiguskordades tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid järgides ette näha võimalus korrigeerida alusetult kohaldatud maksu.

Kuna selline korrigeerimine on aga võimatu, kui maksukohustuslase majandustegevuse tõttu ei väljastata mitte arveid, vaid pelgalt kassatšekid, ilma et arvesse võetaks võimalust kõnealuseid tehinguid puudutavaid käibedeklaratsioone (eelkõige kassaaparaadi mälus sisalduvate andmete abil) ammendavalt ja täpselt korrigeerida, siis on selline praktika vastuolus tõhususe põhimõttega.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi neutraalse maksustamise põhimõtte, mis kujutab endast käibemaksu valdkonnas võrdse kohtlemise põhimõtte väljendust, rikkumine saab toimuda üksnes omavahel konkureerivate ettevõtjate vahel, võib võrdse kohtlemise üldpõhimõtte rikkumine maksuvaldkonnas toimuda muud liiki diskrimineerimise teel, mis mõjutab ettevõtjaid, kes ei ole tingimata konkurendid, kuid kes on siiski muudes aspektides võrreldavas olukorras

Piisab, kui tõdeda, et käesoleval juhul oli maksukohustuslane, kes kohaldas 23% käibemaksumäära vastavalt tõlgendusele, mida esialgu soovitas asjaomase liikmesriigi maksuhaldur, tingimata ebasoodsamas olukorras võrreldes oma otseste konkurentidega, kes kohaldasid 8% vähendatud käibemaksumäära, olgu siis seetõttu, et see määr kajastus osaliselt või täielikult tema hindades, mõjutades nii tema konkurentsivõimet võrreldes kõnealuste konkurentide hindadega ja võides mõjutada ka tema müügimahtu, või kasumimarginaali vähenemise tõttu, et säilitada konkurentsivõimelised hinnad. Liikmesriigi maksuhalduri selline praktika, nagu seda kirjeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus, on seega vastuolus ka neutraalse maksustamise põhimõttega.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liidu õigus lubab riigisisesel õiguskorral keelduda alusetult sisse nõutud maksu tagastamisest, kui tagastamine peaks subjektidele kaasa tooma alusetu rikastumise

Liidu õiguskorraga selles valdkonnas tagatud õiguste kaitse ei nõua liidu õigust rikkudes sisse nõutud maksude, lõivude ja tasude tagastamist, kui on tuvastatud, et isik, kes on kohustatud neid makse tasuma, on need maksud tegelikult edasi kandnud teistele isikutele

Liidu õigusnormide puudumisel maksude tagastamise nõuete valdkonnas on iga liikmesriigi õiguskorra ülesandeks ette näha tingimused, mille alusel võib neid nõudeid esitada, kusjuures need tingimused peavad siiski järgima võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid

Niisiis võib liikmesriik, tingimusel et maksukohustuslasele alusetult tasutud maksust tingitud majanduslik koorem on täielikult neutraliseeritud, keelduda tagastamast õigusvastaselt kohaldatud käibemaksu enammakset põhjusel, et see võib tuua kaasa maksukohustuslase alusetu rikastumise

, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

Euroopa Kohus on sellega seoses täpsustanud, et alusetu rikastumine, mille võib maksukohustuslase jaoks kaasa tuua niisuguse maksu tagastamine, mis on liidu õiguse seisukohast alusetult sisse nõutud, on faktiline asjaolu, mis kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse. Liikmesriigi kohus hindab talle esitatud tõendeid sellise majandusanalüüsi käigus, mis võtab arvesse kõiki olulisi asjaolusid

Eeltoodut arvesse võttes vastas Euroopa Kohus, et käibemaksudirektiivi 2006/112 artikli 1 lõiget 2 ja artiklit 73 koostoimes artikli 78 punktiga a tuleb neutraalse maksustamise, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi maksuhalduri praktika, mille kohaselt on maksudeklaratsiooniga tasumisele kuuluva käibemaksu korrigeerimine keelatud, kui kaubatarnetele ja teenuste osutamisele on kohaldatud liiga kõrget käibemaksumäära põhjusel, et nende tehingute eest ei ole esitatud arvet, vaid on väljastatud üksnes kassatšekid.

Isegi neil asjaoludel on maksukohustuslasel, kes kohaldas ekslikult liiga kõrget käibemaksumäära, õigus esitada tagastamistaotlus asjaomase liikmesriigi maksuhaldurile, kuna viimane saab oma väites tugineda selle maksukohustuslase alusetule rikastumisele üksnes siis, kui ta on kõiki asjakohaseid asjaolusid arvesse võtva majandusanalüüsi tulemusel tuvastanud, et majanduslik koormus, mille alusetult sissenõutud maks sellele maksukohustuslasele tekitas, on täielikult neutraliseeritud.

 18. märtsi 2021. aasta otsus UAB P, C-48/20.

 6. veebruari 2003. aasta kohtuotsus Auto Lease Holland, C‑185/01.

 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Vega International Car Transport and Logistic, C‑235/18.

 8. mai 2019. aasta kohtuotsus EN.SA., C‑712/17, EU:C:2019:374, punkt 26.

 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Rusedespred, C‑138/12, EU:C:2013:233, punkt 24.

 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Rusedespred, C‑138/12, EU:C:2013:233, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika.

 2. juuli 2020. aasta kohtuotsus Terracult, C‑835/18, EU:C:2020:520, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika.

 2. juuli 2020. aasta kohtuotsus Terracult, C‑835/18, EU:C:2020:520, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika.

 2. juuli 2020. aasta kohtuotsus Terracult, C‑835/18, EU:C:2020:520, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika.

 Vt selle kohta 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Le Rayon d’Or, C‑151/13, EU:C:2014:185, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika.

 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Le Rayon d’Or, C‑151/13, EU:C:2014:185, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika.

 21. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus CHEP Equipment Pooling, C‑396/20, EU:C:2021:867, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika.

 21. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus CHEP Equipment Pooling, C‑396/20, EU:C:2021:867, punkt 55.

 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Tulică ja Plavoşin, C‑249/12 ja C‑250/12, EU:C:2013:722, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika.

 Vt selle kohta 1. juuli 2021. aasta kohtuotsus Tribunal Económico Administrativo Regional de Galicia, C‑521/19, EU:C:2021:527, punkt 34.

 Vt selle kohta 10. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Marks & Spencer, C‑309/06, EU:C:2008:211, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika.

 10. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Marks & Spencer, C‑309/06, EU:C:2008:211, punkt 56.

 14. juuni 2017. aasta kohtuotsus Compass Contract Services, C‑38/16, EU:C:2017:454, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika.

 Vt selle kohta 18. juuni 2009. aasta kohtuotsus Stadeco, C-566/07, EU:C:2009:380, punkt 48.

 16. mai 2013. aasta kohtuotsus Alakor Gabonatermelő és Forgalmazó, C‑191/12, EU:C:2013:315, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika.

 16. mai 2013. aasta kohtuotsus Alakor Gabonatermelő és Forgalmazó, C‑191/12, EU:C:2013:315, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika.

 Vt selle kohta 16. mai 2013. aasta kohtuotsus Alakor Gabonatermelő és Forgalmazó, C‑191/12, EU:C:2013:315, punkt 28.

 Vt selle kohta 16. mai 2013. aasta kohtuotsus Alakor Gabonatermelő és Forgalmazó, C‑191/12, EU:C:2013:315, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika.

Käibemaksu korrigeerimise keeld on vastuolus direktiivi mõttega

Maksuekspert Tõnis Elling analüüsib kahte Euroopa Kohtu kaasust, kus Poola seadused ei võimaldanud ettevõttel käibemaksu korrigeerida, kuid Euroopa Kohus väitis direktiivi mõttele tuginedes, et ettevõttele peab see võimalus jääma.

Arvete menetlemise automatiseerimine vähendab pettuste riski, kui seadistus on õige

Korteri väljaüürimisega raha teenida ei olegi nii lihtne, siin on 3 konksu

Kas jõulupidu liidab või loob lõhesid? Meeskonnad käituvad seal ausamalt kui koosolekul

Millal eelistada töövaidluses kompromissi, millal aga lepitusmenetlust?

Juristid: palkade avalikustamine seab Eesti keeruliste valikute ette

Millal eelistada töövaidluses kompromissi, millal lepitusmenetlust?

Evelyn Aaviksoo: töötervishoid peaks olema investeering, mitte “linnuke”

Адвокат: обязательное предварительное решение налогового департамента вносит ясность в налоговую среду Эстонии

Рождественские корпоративы: радостная традиция или источник рисков?

Kas tööandja võib lõpetada lepingu hoiatuseta?

Vandeadvokaat: tee põhjalik kodutöö enne, kui võtad vastu juhatuse liikme rolli

Personalijuht juhatuse laua taha: enne tasub teha põhjalik kodutöö

Kasulik artikkel

Käibemaksu korrigeerimise keeld on vastuolus direktiivi mõttega