Tõsi, meil on käibemaksuseaduses käibemaksukohustuslaseks registreerimise piirmäär 40 000 eurot kalendriaastas, aga see sätestab vaid seda, millal ettevõtja peab olema käibemaksukohustuslane.

Eestis ei ole seaduses miinimummäära, alla mille ei tohiks olla käibemaksukohustuslane. Artiklis analüüsin Euroopa Kohtu praktikale tugenedes kaasust, milles liikmesriigi seadusandja keelas käibemaksukohustuslasest ettevõtjal sisendkäibemaksu mahaarvamise olukorras, kus käibemaksukohustuslase müügikäive jäi alla kohalikus seaduses sätestatud miinimummäära.

Õnneks pole Eestis sellist riigisisest regulatsiooni kunagi olnud ja ma usun, et ei tule samuti. Küll aga annab see kaasus meile jälle suurepärase võimaluse tutvuda Euroopa Kohtu praktikaga ning noppida sealt välja meile olulised mõtted ja printsiibid.

floating_list

Käibemaksudirektiivi artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et „maksukohustuslane” on iga isik, kes mis tahes paigas teostab iseseisvalt mis tahes majandustegevust, olenemata nimetatud tegevuse eesmärgist või tulemustest.

„Majandustegevus” on tootja, ettevõtja ning teenuseid osutava isiku mis tahes tegevus, sealhulgas kaevandamis- ja põllumajandusalane ning kutsealane tegevus.

Majandustegevusena käsitatakse eelkõige materiaalse või immateriaalse vara kasutamist kestva tulu saamise eesmärgil.

Käibemaksudirektiivi artiklis 167 on sätestatud, et mahaarvamisõigus tekib mahaarvatava maksu sissenõutavaks muutumise ajal.

Käibemaksudirektiivi artikkel 168 on sõnastatud järgmiselt:

Kui kaupu ja teenuseid kasutatakse maksukohustuslase maksustatavate tehingute tarbeks, on maksukohustuslasel õigus selles liikmesriigis, kus ta neid tehinguid teeb, käibemaksust, mida ta on kohustatud tasuma, maha arvata:

a) käibemaks, mis kuulub tasumisele või on tasutud selle liikmesriigi territooriumil kaupade või teenuste eest, mille talle on tarninud või osutanud või tarnib või osutab mõni teine maksukohustuslane.

Käibemaksudirektiivi artikkel 273 on sõnastatud järgmiselt:

Liikmesriigid võivad maksukohustuslaste riigisiseste ja liikmesriikidevaheliste tehingute võrdse kohtlemise põhimõtet järgides kehtestada käibemaksu nõuetekohaseks kogumiseks ning maksudest kõrvalehoidumise ärahoidmiseks vajalikuks peetavaid muid kohustusi, tingimusel et sellised kohustused ei too liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.

Järgnevalt vaatame konkreetse kaasuse asjaolude põhjal, mida Euroopa Kohus on varem arvanud ja mida arvab praegu sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangutest.

Vigna Ottieri Srl (edaspidi „äriühing Vigna”) oli Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeles Itaalias Campania maakonnas veini tootmise ja turustamisega

Kohalik maksuhaldur saatis 2010. aastal ettevõtjale Vigna maksuteate, milles oli muu hulgas märgitud, et viimast käsitatakse 2008. aasta maksustamisperioodil mittetegutseva äriühingu ehk nn varifirmana, kuna tema käibemaksuga maksustatavate deklareeritud müügitehingute summa oli väiksem kui künnis, millest allapoole jäävaid äriühinguid loetakse Itaalia seaduse alusel mittetegutsevaks.

Samuti nähtus maksuteatest, et äriühing Vigna ei olnud kolmel järjestikusel maksustamisperioodil, s.o 2006., 2007. ja 2008. aastal selle künniseni jõudnud. Seetõttu ei lubanud maksuhaldur maha arvata sisendkäibemaksu, mida äriühing Vigna oli taotlenud 2009. aasta maksustamisperioodi eest.

Ääremärkusena lisan, et 2006. aasta tehingute kohta käiv maksuvaidlus sai Euroopa Kohtus lahendi 2024. aastal. Seega 18 aastat hiljem. Ei saa öelda, et kohtuskäimine oleks kiire ja efektiivne.

Äriühing Feudi, kes võttis äriühingu Vigna üle alates septembrist 2012, esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse maakonna maksukohtule, kes jättis kaebuse rahuldamata. Riigisisene vaidlus jõudis punkti, kus Itaalia kohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vaidlusaluste Itaalia õigusnormide eesmärk on pärssida varifirmade asutamist

 ja seega takistada seda, et formaalselt majandustegevusega tegelevad juriidilised isikud, kes reaalselt ei tegutse, saaksid maksusoodustusi.

Selleks näeb seadus ette hoiatusmehhanismi, mis põhineb eeldusel, et äriühingu mittetegutseva laadi võib tuletada sellest, et tema varadelt mõistlikult oodatav tulu jääb alla selles sättes kindlaks määratud tulukünnise.

Äriühing võib selle eelduse siiski ümber lükata, kui ta tõendab, et objektiivsete olukordade tõttu ei olnud tulukünnist teatud perioodil võimalik saavutada.

Seadusega on sätestatud piirmäär, mille maksukohustuslane peab käibe arvestuses saavutama, et saada õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.

Seega Eesti käibemaksukohustuslane ei saaks sisendkäibemaksu maha arvata oma kuludelt, kui tal on käibemaksuga müük küll olemas, aga see on liiga väike.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Itaalia seaduse sätte kohaselt ei või mittetegutsevad äriühingud saada tagasi oma käibedeklaratsioonis märgitud ettemaksu, mis on tekkinud eelkõige asjaolu tõttu, et mahaarvatav käibemaks on suurem kui tasutud käibemaks. Seda ettemaksu ei saa ka tasaarvestada ega üle kanda.

Ettemaksu võib siiski maha arvata järgmiste maksustamisperioodide eest tasumisele kuuluvast käibemaksust. Kui aga kolme järjestikuse maksustamisperioodi jooksul ei tee mittetegutsev äriühing käibemaksuga maksustatavaid tehinguid summas, mis on vähemalt võrdne sellest tulukünnisest tuleneva summaga, ei saa seda ettemaksu enam edasi kanda. Selle tagajärjel kaotab äriühing käibemaksu mahaarvamise õiguse.

Itaalia kohus saatis Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse

Riigisisese vaidluse tulemusel saatis Itaalia kohus eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule.

 soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas äriühingule, kes teeb käibemaksuga maksustatavaid tehinguid, ent ei saavuta kõnealuste Itaalia õigusnormidega ette nähtud tulukünnist, võib mitte anda maksukohustuslase staatust ja seetõttu sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, kui selline äriühing ei tõenda, et seda künnist ületava tulu saamist on takistanud objektiivsed olukorrad.

Eelotsusetaotluse saatnud kohtul on kahtlusi, kas niisugune praktika on kooskõlas käibemaksudirektiivi artikli 9 lõikega 1, millest nähtub sisuliselt, et maksukohustuslase staatus tuleneb asjaolust, et seda staatust kasutav üksus teostab majandustegevust.

 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kõnealused Itaalia õigusnormid on kooskõlas käibemaksudirektiivi artikliga 167 ning käibemaksu neutraalsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

Nimetatud kohus tuletab meelde, et kuigi maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ning muude kuritarvituste vastane võitlus on käibemaksudirektiivi tunnustatud ja edendatud eesmärk, ei tohi liikmesriikide võetud meetmed siiski minna kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, ning eelkõige ei tohi nende meetmete kasutamine seada süstemaatiliselt kahtluse alla käibemaksu neutraalsuse põhimõtet.

 küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Itaalia seaduses ette nähtud käibemaksu mahaarvamise õiguse piiranguid tuleb pidada vastuolus olevaks õiguskindluse põhimõttega ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et maksukohustuslane ei tea majandustehingu tegemisel kindlalt, kas sellest tehingust võib tekkida käibemaksu mahaarvamise või tagasisaamise õigus, kuna nende õiguste kasutamine sõltub tingimusest, kas ta on saanud teatud maksustamisperioodil tulu, mis ületab kõnealuste Itaalia õigusnormidega ette nähtud künnise.

Euroopa Kohtule saadetud eelotsusetaotluses formuleeriti kolm küsimust

Kas käibemaksudirektiivi artikli 9 lõiget 1 saab tõlgendada nii, et maksukohustuslasena ei käsitata ja sellest tulenevalt ei anta talle tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamise või tagastuse saamise õigust isikule, kes teeb käibemaksuga maksustatavaid äritehinguid väikeses mahus, mida ei peeta seadusega enne kindlaksmääratud kriteeriumide kohaselt mõistlikuks?

Mõistlikku tulu suurust eeldatakse vara puhul, mis on kolmel järjestikusel aastal tema käsutuses ning isik ei ole võimeline madalat tulu põhjendama sellega, et esinevad tulu teenimist takistavad objektiivsed asjaolud.

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas käibemaksudirektiivi artikliga 167 ja käibemaksu neutraalsuse üldpõhimõttega ning käibemaksu mahaarvamise õiguse piiramise proportsionaalsuse üldpõhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis seaduse kohaselt ei anna ostutehingutelt tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamise ja tagasisaamise õigust?

Samuti ei anta õigust seda enammaksu kasutada järgmisel maksustamisperioodil sellele maksukohustuslasele, kes teeb kolmel järjestikusel maksustamisperioodil käibemaksuga maksustatavaid äritehinguid liiga väikeses mahus.

Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas liidu õiguses kehtiva õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse põhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis seaduse kohaselt ei anna ostutehingutelt tasutud mahaarvatava käibemaksu mahaarvamise õigust, selle tagastuse saamise õigust ega õigust seda järgmisel maksustamisperioodil kasutada maksukohustuslasele, kes teeb kolmel järjestikusel maksustamisperioodil käibemaksuga maksustatavaid äritehinguid mahus, mida ei peeta piisavalt suureks?

Euroopa Kohus analüüsis eelotsusetaotluse küsimusi

Esimese küsimuse analüüsimisel rõhutas Euroopa Kohus, et käibemaksudirektiivi artikli 9 lõike 1 esimese lõigu kohaselt on „maksukohustuslane” iga isik, kes mis tahes paigas teostab iseseisvalt mis tahes majandustegevust, olenemata nimetatud tegevuse eesmärgist või tulemustest.

Mõiste „majandustegevus” on selle direktiivi artikli 9 lõike 1 teises lõigus määratletud kui tootja, ettevõtja ja teenuseid osutava isiku mis tahes tegevus, sealhulgas kaevandamis- ja põllumajandusalane tegevus ning kutsealane tegevus. Lisaks on täpsustatud, et majandustegevusena käsitatakse „materiaalse või immateriaalse vara kasutamist kestva tulu saamise eesmärgil”.

Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et käibemaksudirektiivi artikli 9 lõike 1 sõnastuse analüüsis, milles on rõhutatud mõiste „majandustegevus” kohaldamisala ulatust, täpsustatakse ka selle mõiste objektiivset laadi selles mõttes, et tegevust käsitatakse niisugusena, sõltumata selle eesmärkidest või tulemitest

Sellest tuleneb, et käibemaksukohustuslase staatus ei sõltu tingimusest, et isik peab tegema käibemaksuga maksustatavaid tehinguid, mille majanduslik väärtus ületab eelnevalt kindlaks määratud tulukünnise, mis vastab selle isiku varalt mõistlikult oodatavale tulule. Nimelt on selles osas oluline üksnes küsimus, kas nimetatud isik tegeleb reaalselt majandustegevusega ja kas ta kasutab materiaalset või immateriaalset vara kestva tulu saamise eesmärgil.

Euroopa Kohus rõhutas, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas vaidlusalustel maksustamisperioodidel, mille puhul maksuamet leidis, et äriühing Vigna ei olnud tegutsev, tegeles see äriühing majandustegevusega käibemaksudirektiivi artikli 9 lõike 1 esimese lõigu tähenduses.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades vastas Euroopa Kohus esimesele küsimusele, et käibemaksudirektiivi artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei või viia olukorrani, kus käibemaksukohustuslasena ei käsitata isikut, kes konkreetsel maksustamisperioodil teeb käibemaksuga maksustatavaid tehinguid, mille majanduslik väärtus ei ulatu liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud künniseni, mis vastab selle isiku varalt mõistlikult oodatavale tulule.

NB! Liikmesriigil ei ole õigust kehtestada riigisiseselt miinimumnõudeid käibe suuruse osas.

Teise küsimusega palus eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas käibemaksudirektiivi artiklit 167 ning käibemaksu neutraalsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei anta maksukohustuslasele sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust põhjusel, et tema käibemaksuga maksustatavate müügitehingute summat peetakse ebapiisavaks.

Euroopa Kohus märkis esiteks, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab maksukohustuslase õigus arvata tasumisele kuuluvast käibemaksust maha kaupade ja teenuste eest tasutud sisendkäibemaks endast liidu õigusnormidega kehtestatud ühise käibemaksusüsteemi aluspõhimõtet.

Käibemaksudirektiivi artiklis 167 ja järgmistes artiklites sätestatud mahaarvamisõigus on seega käibemaksusüsteemi lahutamatu osa ja seda ei või üldjuhul kitsendada. Seda õigust rakendatakse kohe kogu sisendkäibemaksuga koormatud tehingutelt tasutud sisendkäibemaksu osas.

NB! Mahaarvamissüsteemi eesmärk on vabastada ettevõtja täielikult kogu tema majandustegevuse raames tasumisele kuuluva või tasutud käibemaksu koormast.

Ühine käibemaksusüsteem kindlustab, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt juhul, kui see tegevus ise on käibemaksuga maksustatav.

Kui maksukohustuslane, kes tegutseb sellena kauba või teenuse omandamise hetkel, kasutab seda kaupa või teenust oma maksustatavate tehingutega seoses, on tal õigus maha arvata selle kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv või tasutud käibemaks

Konkreetsemalt nähtub käibemaksudirektiivi artiklist 168, et mahaarvamisõiguse kasutamiseks peavad olema täidetud kaks tingimust. Esiteks peab isik olema „maksukohustuslane” selle direktiivi tähenduses.

Teiseks peab maksukohustuslane kasutama selle õiguse aluseks olevaid kaupu või teenuseid oma maksustatavate tehingute tegemiseks ning neid kaupu peab tarnima või teenuseid osutama teine maksukohustuslane

Mis puudutab teist tingimust, mis on ainus käesolevas küsimuses nimetatud tingimus, siis selleks, et maksukohustuslasel tekiks sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, on üldjuhul vajalik, et konkreetse ostutehingu ja ühe või mitme mahaarvamisõigust tekitava müügitehingu vahel oleks otsene ja vahetu seos. Kaupade ja teenuste soetamisel tasutava käibemaksu mahaarvamise õigus eeldab, et kaupade ja teenuste soetamisega kaasnenud kulud moodustavad osa mahaarvamisõigust andva maksustatava müügitehingu hinnast

Maksukohustuslase mahaarvamisõigust tunnustatakse aga isegi siis, kui puudub otsene ja vahetu seos konkreetse ostutehingu ja ühe või mitme mahaarvamisõigust andva müügitehingu vahel, kui kõnealuste kaupade ja teenuste osutamise kulud kuuluvad ettevõtja üldkulude hulka ja moodustavad sellisena tema poolt tarnitava kauba või teenuse hinna ühe osa.

Need kulud on otseselt ja vahetult seotud maksukohustuslase majandustegevusega tervikuna

Eeltoodud põhjendustest tuleneb, et ükski käibemaksudirektiivi säte ei sea mahaarvamisõiguse tingimuseks nõuet, et maksukohustuslase poolt teatud perioodil tehtud käibemaksuga maksustatavate tehingute summa peab jõudma teatud künniseni.

Vastupidi, varasemast kohtupraktikast tuleneb, et käibemaksu mahaarvamise õigus on tagatud, kui nõutavad tingimused on täidetud (mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul) sõltumata asjaomase maksukohustuslase majandustegevuse tulemustest.

NB! Euroopa Kohus pidas vajalikuks märkida, et maksukohustuslasele võib käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest keelduda, kui objektiivsete asjaolude põhjal on tõendatud, et ta kasutas seda õigust pettuse või kuritarvituse kavatsusega.

Maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ning muude kuritarvituste vastane võitlus on nimelt käibemaksudirektiivi tunnustatud ja edendatud eesmärk ning Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et õigussubjektid ei või liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil.

Seega, isegi kui mahaarvamisõiguse materiaalõiguslikud tingimused on täidetud, on liikmesriigi ametiasutuste ja kohtute ülesanne keelduda mahaarvamisõiguse andmisest, kui objektiivsete asjaolude põhjal on tõendatud, et seda õigust kasutati pettuse või kuritarvituse kavatsusega

Kuna mahaarvamisõiguse andmisest keeldumine on erand aluspõhimõttest, mida see õigus endast kujutab, tuleb maksuhalduril õiguslikult piisavalt kindlaks teha objektiivsed asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et maksukohustuslane pani toime käibemaksupettuse või teadis või oleks pidanud teadma, et tehing, mille alusel mahaarvamisõigust taotletakse, on seotud pettusega. Seejärel tuleb liikmesriigi kohtutel kontrollida, kas asjaomane maksuhaldur on tuvastanud selliste objektiivsete asjaolude olemasolu

Mis puudutab õiguse kuritarvitamist, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuritarvituse tuvastamine käibemaksu valdkonnas eeldab esiteks seda, et vaatamata käibemaksudirektiivi ja selle üle võtnud riigisiseste õigusaktide asjasse puutuvate sätetega ette nähtud tingimuste formaalsele kohaldamisele saadakse kõnealuste tehingute tulemusel maksusoodustus, mille andmine oleks vastuolus nende sätetega taotletava eesmärgiga.

Teiseks peab objektiivsetest asjaoludest tulenema, et nende tehingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine

Seega tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et käibemaksu valdkonnas kohaldatav kuritarvituste keelu põhimõte keelab pelgalt fiktiivsed skeemid, millel puudub majanduslik sisu ja mille ainus eesmärk on saada maksusoodustus, mille andmine oleks vastuolus käibemaksudirektiivi eesmärkidega

Samuti tasub meelde tuletada, et meetmed, mida liikmesriigid võivad käibemaksudirektiivi artikli 273 kohaselt ette võtta selleks, et tagada käibemaksu nõuetekohane kogumine ja vältida maksudest kõrvalehoidumist, ei tohi minna kaugemale nende eesmärkide saavutamiseks vajalikust. Seetõttu ei tohi nende meetmete kasutamine seada süstemaatiliselt kahtluse alla käibemaksu mahaarvamise õigust ja sellest tulenevalt käibemaksu neutraalsust

Eesmärk on võidelda varifirmade asutamise vastu

Käesoleval juhul selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Itaalia seaduse eesmärk on võidelda pettuste vastu, takistades varifirmade asutamist. Seega põhineb nimetatud artikliga kehtestatud mehhanism eeldusel, et kui äriühingu müügitehingute summa konkreetsel maksustamisperioodil ei ulatu künniseni, mis on arvutatud selles artiklis ette nähtud kriteeriume kohaldades, ei ole see äriühing tegutsev äriühing, v.a juhul, kui ta suudab tõendada, et ei suutnud künnist saavutada objektiivsete asjaolude tõttu.

NB! Kui äriühingut peetakse mittetegutsevaks äriühinguks, siis ei saa ta enam kasutada käibemaksu mahaarvamise õigust tehingute puhul, mida ta tegi vaidlusalusel maksustamisperioodil.

Euroopa Kohus on varem rõhutanud, et mahaarvamisõiguse andmisest võib keelduda üksnes juhul, kui pettuse või kuritarvitamise tõendamiseks tuginetavad asjaolud on tuvastatud õiguslikult piisavalt, mitte ainult oletustega

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et üldine pettuste või kuritarvituste eeldus ei saa põhjendada maksumeedet, mis kahjustab direktiivi eesmärke

Samuti ei saa nõustuda sellega, et selline eeldus, isegi kui see on ümberlükatav, viiks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest keeldumiseni põhjustel, mis ei ole seotud selle õiguse pettuse või kuritarvitamise tuvastamisega.

Sellest järeldub, et eelnevalt kirjeldatud mahaarvamisõiguse piirang vähese käibe tõttu läheb kaugemale sellest, mis on vajalik pettuste ja kuritarvituste ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks.

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes vastas Euroopa Kohus teisele küsimusele, et käibemaksudirektiivi artikli 167 ning käibemaksu neutraalsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei anta maksukohustuslasele sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust põhjusel, et tema käibemaksuga maksustatavate müügitehingute summat peetakse ebapiisavaks.

Kahe esimese küsimuse vastusest tulenevalt ei olnud kohtul vaja enam vastata kolmandale esitatud küsimusele. See tähendab seda, et 

liikmesriigid ei saa ega tohi piirata maksukohustuslase sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust põhjusel, et tema müügikäive on liiga väike

Sellesisulised riigisisesed seadused on vastuolus neutraalsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

 7. märtsi 2024. aasta otsus Feudi di San Gregorio Aziende Agricole SpA, C-341/22.

 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Gmina Wrocław (päruskasutusvalduse muutmine), C-604/19, EU:C:2021:132, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika.

 Vt selle kohta 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus Amper Metal, C-334/20, EU:C:2021:961, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. mai 2023. aasta kohtuotsus Dyrektor Izby Administracji Skarbowej w Warszawie (käibemaks – fiktiivne soetamine), C-114/22, EU:C:2023:430, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika.

 Vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Finanzamt R (osaniku sissemaksega seotud käibemaksu mahaarvamine), C-98/21, EU:C:2022:645, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika.

 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Finanzamt R (osakapitali sissemaksega seotud käibemaksu mahaarvamine), C-98/21, EU:C:2022:645, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika.

 Vt selle kohta 12. novembri 2020. aasta kohtuotsus Sonaecom, C-42/19, EU:C:2020:913, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika

Tõnis Elling: sisendkäibemaksu mahaarvamist ei saa keelata põhjusega, et ettevõtja müügikäive on väike

Selline teemapüstitus võib tekitada imestust, et miks on sellest vaja üldse rääkida, sest ükski reegel ei näe ju ette, kui palju käivet peab ettevõtjal tekkima, et teda loetaks ettevõtjaks.

Arvete menetlemise automatiseerimine vähendab pettuste riski, kui seadistus on õige

Korteri väljaüürimisega raha teenida ei olegi nii lihtne, siin on 3 konksu

Kas jõulupidu liidab või loob lõhesid? Meeskonnad käituvad seal ausamalt kui koosolekul

Millal eelistada töövaidluses kompromissi, millal aga lepitusmenetlust?

Juristid: palkade avalikustamine seab Eesti keeruliste valikute ette

Millal eelistada töövaidluses kompromissi, millal lepitusmenetlust?

Evelyn Aaviksoo: töötervishoid peaks olema investeering, mitte “linnuke”

Адвокат: обязательное предварительное решение налогового департамента вносит ясность в налоговую среду Эстонии

Рождественские корпоративы: радостная традиция или источник рисков?

Kas tööandja võib lõpetada lepingu hoiatuseta?

Vandeadvokaat: tee põhjalik kodutöö enne, kui võtad vastu juhatuse liikme rolli

Personalijuht juhatuse laua taha: enne tasub teha põhjalik kodutöö

Kasulik artikkel

Tõnis Elling: sisendkäibemaksu mahaarvamist ei saa keelata põhjusega, et ettevõtja müügikäive on väike