Raamatupidamine | Äripäeva teabevara

Raamatupidamine

Teabevarad

Õigusuudis
Õigusuudise teade

Teemad:

  •     Juhatuse liiget kaitseb vastutuse eest asjatundja selgitus
  •     Riigikohus seadis röövellikele kiirlaenudele piirid
  •     Lasteaiakohtade järjekord on põhiseadusega kooskõlas, kuid lasteaiakoha peab andma mõistliku aja jooksul
  •     Põhjused, mis annavad kohalikule omavalitsusele õiguse jätta kehtestamata algatatud detailplaneering
  •     Juhatuse liikmed ei saa enam ennast töötuna arvele võtta

Õigusuudised valmivad Äripäeva käsiraamatute ja advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene koostöös, aprilli Õigusuudised koostasid vandeadvokaat Elmer Muna ja advokaat Tauno Tark.

Õigusuudiseid saavad lugeda kõik käsiraamatu tellijad allolevalt lingilt.

Autor annab nõu

Riskianalüüsi ei ole vaja teha tööinspektori jaoks või sahtlipõhja tolmu koguma. Riskianalüüsi eesmärk on välja selgitada kõik ohud, mis võivad kahju tekitada inimese tervisele, keskkonnale ja ka ettevõtte varale, hinnata ohtliku sündmuse tõenäosust ja tekkiva kahju suurust ning analüüsida, mida saab teha, et oht kunagi ei realiseeruks.

Suvel 2014 täitub töötervishoiu ja tööohutuse seaduse jõustumisest 15 aastat. Tööinspektsiooni statistika aga näitab, et paljudes ­ettevõtetes on praeguseni riskianalüüs tegemata või on riskid puudulikult hinnatud. Möödunud aasta üheksa kuuga korraldas tööinspektsioon 1369 töökeskkonna kontrolli ja 917 sihtkontrolli. Nende käigus leiti, et riskianalüüs puudus või oli vaja seda täiendada 607 ettevõttes.

Ilmselt jääb paljudele riskide hindamise vajadus arusaamatuks, sest millega nii ulatuslikku tegematajätmist muidu seletada. Pahatihti korraldatakse riskianalüüs alles siis, kui tööinspektor on ettevõtet kontrollinud ja teinud asjaomase ettekirjutuse. Järelkontrollil aga esitletakse inspektorile dokumenti, mida pole läbi loetudki.

Lihtsaim on ettevõttel riskianalüüs ise teha. Pole oluline, kas selle teeb tööandja või töökeskkonnaspetsialist. Peaasi, et on teadmised riskidest ja tervisekahjustuse tekkimise võimalikkusest. Riskianalüüsi võib osta ka asjaomaselt teenusepakkujalt. Mõlemal variandil on nii plussid kui ka miinused.

Riskianalüüsi ise tehes võib juhtuda, et kõiki ohte ei märgata, sest töökeskkonnaga ollakse harjunud. Riske oma jõududega hinnates tuleb kindlasti kasuks meeskonnatöö. Töökoha ja töödega seotud riskide kohta tuleb arvamust küsida igalt töötajalt.

Riskide hindamiseks teenust ostes võib juhtuda, et teenuse osutaja ei suuda leida või ei oska analüüsida selliseid ohuallikaid, mis kohe silma ei torka. Teenuse ostmise pluss on kindlustunne, et analüüsi teeb spetsialist, kes tunneb riskide hindamise ja dokumenteerimise metoodikat, tööandja aga hoiab kokku aega, mis kuluks hindamise korraldamisele.

Õigusaktidega ei ole määratud, kui sageli peab riskianalüüsi korraldama. Kindlasti tuleb teha uus riskihindamine, kui töötingimused, töövahendid või tehnoloogia on muutunud, on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta tervisele, õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgsega võrreldes teistsugune. Stabiilses töökeskkonnas on soovitatav vaadata riskianalüüs üle iga viie aasta järel.

 
Argo Soon
Horisont 2020 konsultant

Autor annab nõu

Äriseadustik näeb ette, et aktsionäril, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 9/10 aktsiaseltsi aktsiakapitalist (põhiaktsionär), on õigus otsustada ülejäänud aktsionäridele (vähemusaktsionärid) kuuluvate aktsiate ülevõtmise põhiaktsionäri poolt õiglase rahalise hüvitise maksmise vastu.

Riigikohus on 3. märtsi 2014 lahendis (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-197-13) analüüsinud äriühingu õigust nõuda liiga madala hüvitise määramisega tekitatud kahju hüvitamist põhiaktsionäri juhatuse liikmelt, tuginedes viimase hoolsuskohustuse rikkumisele.

Äriseadustiku alusel määrab vähemusaktsionäridele makstava hüvitise suuruse põhiaktsionär (tegutsedes enda juhtorganite kaudu), kes esitab üldkoosolekule aktsiate eest makstava hüvitise suuruse määramise aluseid sisaldava ülevõtmisaruande. Audiitor peab kontrollima, kas põhiaktsionäri määratud hüvitise suurus ülevõtmisaruandes vastab seaduse nõuetele ning koostama kontrolli kohta kirjaliku aruande. Hoolsuskohustuse nõuetekohaseks täitmiseks peab juhatuse liige olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Juhatuse liiget saab pidada hoolsuskohustust rikkunuks üksnes juhul, kui ta ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks.

Õiglase ülevõtmishüvitise määramine eeldab majandusanalüüsi ja eriteadmisi, mistõttu selleks, et juhatuse liige langetaks põhjendatud otsuse, peab hoolsuskohustus hõlmama ka kohustust küsida asjatundjatelt lisateavet ja selgitusi. Üldjuhul piisab ülevõtmishüvitise määramisel vajaliku hoolsuskohustuse järgimiseks sellest, kui põhiaktsionäri juhatuse liige tugineb ülevõtmisaruande kontrollinud audiitori nõuetekohaselt koostatud aruandele.


Nikita Divissenko
advokaadibüroo VARUL advokaat, käsiraamatu “Lepingud. Näidised ja kommentaarid” autor

 

Autor annab nõu

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi on vastuolu heade kommetega kui lepingu tühisuse aluse kohaldamise eeldusteks laenusaaja sundolukord ning laenu ja sellest makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus.

Riigikohtu tsiviilkolleegium täpsustab äsja ilmunud lahendis nr 3-2-1-186-13 nende eelduste sisu tarbijakrediidilepingute kontekstis ning rõhutab kehtiva praktika muutmise vajadust.

Sundolukorraks TsÜS-i § 86 lõike 2 tähenduses on see, kui tarbija sõlmib lepingu  tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Seejuures piisab, et tühisusele tuginev pool nimetab ja tõendab vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu.

Lepinguliste kohustuste ebaproportsionaalsust võib aga TsÜS-i § 86 lõikes 3 sätestatud juhul eeldada muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (1. jaanuari 2014 seisuga 3 x 36,13%).

Eespool toodud piiri järjepidev ületamine ajendaski Riigikohust suunama kohtuid tunnistama leping heade kommetega vastuolus olevaks sundolukorda hindamata juhul, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (nt selles kaasuses ületas krediidi kulukuse määr keskmist tarbimislaenude kulukuse määra koguni 22 korda). Tõenäoliselt oleks laenuandjal sel juhul ainuvõimalik vältida suurema kui kuuekordse keskmise tarbimislaenude kulukuse määraga lepingu tühiseks tunnistamist siis, kui ta saaks tõendada, et tarbija sõlmis lepingu olukorras, kus tal tegelikult oli laenu saamiseks ka muid alternatiive.

Nendel alustel tarbijakrediidilepingu tühiseks tunnistamine ei välista aga laenuandja õigust saada laenu kasutamise aja eest seadusega ettenähtud suuruses intressi.

Nikita Divissenko
advokaadibüroo VARUL advokaat, käsiraamatu “Lepingud. Näidised ja kommentaarid” autor

 

Õigusuudis
Õigusuudise teade

Märtsikuu teemad:

  • Kapitaliseeritud intressidelt viivise nõudmine on ebaseaduslik
  • Muudatused käibemaksuseaduses
  • Kas avaliku võimu kandjalt võib alusetult kinnipeetud toetuse eest intressi nõuda?

Õigusuudised valmivad Äripäeva käsiraamatute ja advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene koostöös, märtsi Õigusuudised koostasid vandeadvokaadid Rene Frolov ja Tanel Tark.

Õigusuudiseid saavad lugeda kõik käsiraamatu tellijad allolevalt lingilt.

 

Autor annab nõu

Uue äripartneriga koostöö alustamisel on oluline sõlmida konfidentsiaalsusleping, kus peab olema selgelt kirjas, mida pooled peavad ärisaladuseks. Ärisaladust aitab kõige paremini hoida see, kui lepingusse on kirjutatud konfidentsiaalse info avaldamise korral leppetrahv.

Lepingupartneriga ärisidemete sõlmimine ja koostöö alustamine on enamasti meeldiv kogemus. Kuidas aga olla kindel, et meeldivast koostööst ei kujune hiljem teie suurim õudusunenägu? Kahjuks kasutavad äripartnerid sageli alatult ära konfidentsiaalset infot.

Iga ettevõtja teab hästi, millisel salajasel infol on tema jaoks kaubanduslik väärtus. Näiteks on tähtis info toodete koostise, retseptuuri, infotehnoloogiliste leiutiste, tarkvara aga ka konkreetse lepingu sõlmimise fakti või kokkulepete sisu kohta. Mõistlik on enne salajaste andmete avaldamist sõlmida koostööpartneriga konfidentsiaalsusleping. Selles kinnitavad pooled, et hoiavad koostöö käigus avaldatud olulist teavet konfidentsiaalsena nii lepingu kehtivuse ajal kui ka teatud perioodil pärast lepingu lõppemist.

Konfidentsiaalsusleping ei tohi olla liiga üldsõnaline. Selgelt ja üheselt peab nimetama, mida pooled peavad oma ärisaladuseks. Äripartner peab ärisaladust hoidma. Selle tagamiseks on mõistlik lisada lepingusse kohustus tasuda leppetrahv konfidentsiaalse info avaldamise korral.

Konfidentsiaalsuskokkulepe on kui ennetav abinõu, mis kaitseb infot ja ärisaladust.

 
Britta Oltjer
Advokaadibüroo Aivar Pilv vandeadvokaat, „Lepingute käsiraamatu“ peatoimetaja

 

 

Autor annab nõu

Riigikohtu tsiviilkolleegium tõstatas küsimuse töölepingu seaduse (TLS) § 107 lõike 2 võimaliku vastuolu kohta põhiseadusega (09.12.2013. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13).

TLS-i § 107 lõige 2 annab muu hulgas tööandjale võimaluse vältida töötaja tööle ennistamist, kui töötaja tööleping on lõpetatud ebaseaduslikult (v.a teatud töötajate puhul). Tsiviilkolleegium näeb siin probleemi, sest see võimaldab tööandjal seadusvastase tegevusega töölepingu lõppkokkuvõttes seaduslikult lõpetada. Tsiviilkolleegium märgib ka, et TLS-i § 107 lõikes 2 sätestatud tööandja võimalus muudab sisutuks TLS-i § 85 lõikes 5 sätestatu, mille kohaselt ei või tööandja töölepingut korraliselt (s.o. mõjuva põhjuseta) üles öelda.

Lisaks tõstis tsiviilkolleegium üles küsimuse, kas töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest ettenähtud hüvitise nõue (TLS § 109 lg 1–3) on töötaja jaoks proportsionaalne ja piisav õiguskaitsevahend.

Nimetatud põhjustel otsustas tsiviilkolleegium anda tsiviilasi läbivaatamiseks riigikohtu üldkogule otsustamaks, kas TLS-i § 107 lõige 2 on põhiseadusega kooskõlas.

Riigikohtu üldkogu otsus võib oluliselt muuta töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tagajärgede senist praktikat. Muu hulgas on küsimuse all, kas tööandjal säilib õigus vältida töötaja tööle ennistamist.

Toomas Taube
Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene vandeadvokaat ja partner, „Tööõiguse käsiraamatu“ peatoimetaja

 

Autor annab nõu

Töötajate motiveerimise üks võimalus on maksta tulemustasu. Tööandjal ei ole kohustust sellist tasu maksta ja seadus ei sätesta tulemustasu maksmise tingimusi, seega kerkib sageli küsimus, mis tingimustel võib tulemustasu kehtestada ja kas tasu maksmine on tööandjale siduv.

Seadus ei sätesta tulemustasu mõistet. Praktikas kasutatakse ja mõistetakse tulemustasuna (ka lisatasu, boonus) üldjuhul täiendavat töö­tasu teatud majandustulemuste, näiteks kasumi või käibe saavutamise eest. Levinud on ka tasu maksmine tööandja kehtestatud reeglitest kinnipidamise või kohustuste nõuetekohase täitmise eest.

Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, kas ja mis tingimustel tulemustasu makstakse, arvestades töölepingu seaduses tasu väljamaksmisele kehtestatud nõudeid. Tööandja võib tulemustasu maksmise põhimõtted ka ühepoolselt kehtestada asjaomase juhendina, juhatuse käskkirja või muu dokumendiga. Just tööandja ühepoolne tasu kehtestamine tekitab eksiarvamusi, et kui asjakohane tasu on tööandja määratud, siis on tasu maksmise lõpetamine või tingimuste muutmine samuti tööandja otsustada. Alati see nii ei ole.

Tulemustasu maksmine võib muutuda tööandjale kohustuslikuks

Tulemustasu maksmine võib regulaarsuse või tingimuste tõttu muutuda palgakorralduse ja töölepingu osaks. Sellisel juhul tekib tööandjal kohustus tulemustasu maksta (ka juhul, kui tasu maksmiseks puudub mis tahes kirjalik dokument).

Seepärast tuleb tulemustasu kehtestamise põhimõtted läbi mõelda, üheselt mõistetavalt kirja panna ja töötajatele teatavaks teha. Tähtis on kehtestada tasu maksmise alused, eesmärgid, täidetavad kohustused vms, tasu suurus ja selle arvutamise põhimõtted, tasu väljamaksmise tingimused, tasu maksmisest keeldumise alused, tasu maksmine töösuhte lõppemisel (nt siis, kui tasu arvutamise aluseks olev periood kestab ka pärast töösuhte lõppemist) ning tasu maksmise tingimuste muutmise või tühistamise alused.

Karina Paatsi
advokaadibüroo Borenius partner, vandeadvokaat

 

Autor annab nõu

 

Kauba saatja peab suutma vedajale kauba väärtust tõendada, sest muidu ei ole vedaja kohustatud kahju hüvitama. Milliseid dokumente peab kauba saatja vedajale esitama, et kahju väärtust tõendada, kui vedaja vastutab kahju tekkimise eest kaubale?

Probleem võib tekkida, kui ei taheta näidata kauba sisseostuhinda (ostuarvet), mida vedajad küsivad enne hüvitise väljamaksmist. CMR-konventsiooni artikli 23 alusel määratakse maanteevedudel kauba väärtus kindlaks kauba maksumuse alusel, mis kehtib kauba veoks vastu võtmise kohas ja ajal. See tähendab, et kauba väärtust ei pea tingimata tõendama ostuarvega, kuigi see on lihtsaim viis kauba väärtust määrata.

Konventsioon annab võimaluse tõendada väärtust ka samalaadse toote turuhinnale tuginedes, selle puudumisel sama liiki ja omadustega kauba tavalise maksumuse alusel. Tuleb aga arvestada, et müügihinna esitamine ei ole korrektne, sest sellest tuleb maha arvestada veoraha, müüja tulu ja lisandväärtus, mis on kaubale antud pärast seda, kui vedaja võttis kauba veoks vastu.

Kauba saatja peab igal juhul suutma vedajale kauba väärtust tõendada, vastasel juhul ei ole vedaja kohustatud kahju hüvitama. Vedaja on kohustatud saatjale hüvitama kauba väärtuse, kuid mitte rohkem kui vedaja vastutuse piirmäär seda ette näeb. Seega, kui kauba väärtus on väiksem, kui piirmäär, mis vedajal tuleb hüvitada, siis kauba väärtus
hüvitatakse. Kui kauba väärtus on piirmäärast suurem, hüvitatakse piirmäära ulatuses ehk kasutuskõlbmatuks muutunud kauba kaalu alusel. Maanteevedudel on hüvitise piirmäär 8,33 SDR-i kauba brutokilogrammi kohta (SDR on rahvusvahelise valuutafondi arveldusühik, mille hetkekurssi saab vaadata lehelt www.imf.org).

Kairi Kärner
Rahvusvahelise kaubanduse jurist
“Logistika ja Ekspordi käsiraamatu” peatoimetaja

 

Õigusuudis
Õigusuudise teade

Teemad:

  • Muutub tarbijalepingute regulatsioon
  • Riigikohus selgitas pankrotivõlgniku antud tagatiste tagasivõitmise aluseid
  • Tagatise andja nõuded võlgniku vastu, kelle kohustusi ta tagab
  • Liisingulepingu ülesütlemisega kaasnev liisinguvõtja hüvituskohustus

Õigusuudised valmivad Äripäeva käsiraamatute ja advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene koostöös, veebruari Õigusuudiste koostajad on partner ja vandeadvokaat Hannes Vallikivi ja vandeadvokaat Andres Siigur.

Õigusuudiseid saavad lugeda kõik käsiraamatu tellijad allolevalt lingilt.

 

Lehed